Täna panen taas kord kirja mõned taipamised, taipamised elust ja enese arenguteest. Me oleme harjunud, et kõik on selge ja ette kirjutatud ja kuidagi eelnevalt kontrollitud ja uuringutega toetatud. Kuid kui palju võtab selline mugavus maha meie enese loovust, meie enese võimet õppida seda, mida nimetatakse elamiseks.

Kui lihtne on järgida ettekirjutusi ja mitte mõelda. Ja kui ka veidi mõtled siis on see vaid vigade ja ebatäpsuste nägemiseks. Ebatäpsuses siis ette kirjutatud paradigmade ja mustrite suhtes. Tõelisuses aga on need hoopis täiuslikkus.

Ikka veel nii tihti ilmuv lähtekoht inimeste vahelistes suhtlemistes on:
“Kui sina ei ela nii nagu mina, siis elad sa valesti!”
“Kui sa tahad midagi enamat, kui on minul siis oled sa egoist ja ei tea elamisest mitte kui midagi!”
“Kui sa julged  hakata juurdlema ja uurima kes sa ise tõeliselt oled, siis sa lihtsalt raiskad aega ja kasu sa sellest ikka ei saa, sest mina seda teha ei julge ja seetõttu on see mõttetu tegevus!”

Kuna olen siiski selline vastikult isepäine ja mõningase taipamisega oma enese mustritest ja paradigmadest ning juba saanud teadlikuks ka tööriistadest, et oma enese elu luua, siis olen paljude artiklite ja eneseskaevamiste tulemusel jõudnud taipamiseni, mida tahaks ka teiega jagada.

Nimelt Tingimusteta Armastus. Mis see on ja miks seda kiputakse segi ajama tavaliste peresuhetega või platoonilise armastusega. Leidsin ühe kena püramiidi, mis teeb piltlikult selgeks mis on mis. Ehk selleks, et jõuda taipamiseni mis see on tuleb lohistada oma keha ja meelt läbi kõikvõimalike madalamate astmete. Kuni on selge see, mida ei soovi enam, ja siis saab minna edasi.

 

 

 

 

 

 

 

Ei hakka siin tegema uuringut ega ka ülikooli analüüsi 🙂
Lihtsalt jagan taipamist, et see mida inimesed nimetavade armastuseks on siiski vaid tööriist, et teist allutada, et panna kedagi süütundest enese kõrvale jääma, et teha iseenesele haiget eelduste ja ootustega, sest aga “Ma ju nii armastan teda aga näe, tema on nii halb, et ei taha minu armastust hinnata!”

Mäng. Ohvri ja süüdistamise mäng. Selle asemel, et hakata mõistma, et vaid me ise oleme need, kes meie elu loovad ja et ka kõige julmemad õnnetused on millegi jaoks meie enda tegevuse/mõtlemise tagajärjel meie ellu kutsutud. Samuti on meid rõõmustavad ja õnnelikuks tegevad sündmused MEIE ENDI kutsutud, seega kas on vaja otsida süüdlast, kes tegi või oleks mõttekas hakata vaatama mida me oleme teinud õigesti ja mida seesinane olukord meile õpetada tahab.

Oo jaaa, nii lihtne on süüdistada maailma ja teisi ja jultunumad veel lausa loojat ennast 😛 (Ehk siis iseennast, kuna ka piibel väidab inimese oleva loodud jumala näo järgi, seega tükike jumalikust Olemist on igas inimeses). Samas, kui õppida oleks vaja ja taibata, mis sinu jaoks toimib.

Tagasi Armastuse juurde. Olen ennegi öelnud, et mingil ajahetkel sai minust vaatleja, sest inimeste mõistmine armastusest ei olnud ligilähedanegi sellele, mida mina sisimas teadsin selle olevat. Samas ei tulnud see taipamine “ingli tiivalöögist” vaid karmidest kogemustest mu enese elust.
Ikka ja jälle nägin, kuida armastuse sildi all tehakse jõledusi, mitte ühiskonna silmis vaid sellesama inimese suhtes, kelle suhtes väidetakse ennast armastust tundvat. Siis hakkasid inimestel segi minema armastuse mõiste sõprusega, või hullematel juhtudel tavalise viisakusega. Kui ma hakkasin seda juba tõeliselt taipama teadsin alustuseks seda, et see ei ole kindlasti see, mida mina ootaksin või sooviksin anda oma partnerile. Jahh, loomulikult on kooslustes olemas nii viisakus ja ennastohverdused ja kõik muu mida inimesed ülimaks armastuseks peavad – sealhulgas ka füüsiline iha ja kirg ja sex, mis võrdub mitmetunnise raske treeninsessiooniga 😛
Kuid armastus on minu jaoks eelkõige väärtustamine. Väärtustades oma partnerit nagu iseennast, andes teisele samad õigused ja vabadused, mida omalegi nõutakse/soovitakse. Osates lihtsalt OLLA, vahest ka lihtsalt vaikides ja tajudes seda, mida kahe armastaja vaheline energeetika loob. Kuidas üksnes teineteise lähedus võrdub ülima õndsusega. Samas ei pea selleks mitte midagi omama.

Omamine. Üks väga julm ja õel tegevus, mida samuti kiputakse segi ajama armastusega. Sellised ütlused nagu:
“Sa oled minu oma ja sa teed just nii nagu mina tahan!”
“Kui sa ei tee nii nagu mina tahan siis sa….!” punktiirile võib panna mida iganes.

Tingimused, tingimused, eeldamised ja taaskord raamid ja kuskilt kellegi poolt justkui kirja pandud käsud/keelud, mis peavad olema, et asja saaks nimetada suhteks. Just kellegi teise poolt määratud raamid.

 

 

Mida me siis saame teha, et leida see tõeline armastus?

Vist taaskord minu kulunud ütlus, mida tegelikult olen rääkinud juba oma blogi pidamise esimestest hetkedest.

Tuleb õppida tõeliselt armastama iseennast. Kaevuda iseenesesse ja lahti haakida laengud erinevatest lapsepõlves omaks võetud baasväärtustelt, mis tegelikult juba takistavad meid, oma enese elu juhtimast ja loomast sellist elu, mida tõeliselt sooviks ja mida me ka väärt oleme.

Kas see kaevamistöö on kerge? Kas see on kiire? Kas seda annab teha nn otseteed pidi? Kõigile kolmele on vastuseks EI. Kuid selle tegemine annab selguse, miks sa käitud just nii nagu käitud ja kui see, kuidas sa käitud SULLE ENDALE ei meeldi, siis oled vaid sina see kes seda muuta saab ja kui sa juba oled algselt baasväärtuselt võtnud laengu, siis on see muutuse tegemine juba päris lihtne. Jah, vahest langeme tagasi vanadesse mustritesse, kuid siis me juba teame, miks ja ka seda kuidas sellest välja tulla. ❤

Võtan siia juurde ka veel tihti vestlustes kriipiva küsimuse, et kas ma siis pean pöörama oma vaenlasele teise põse nagu on kirik õpetanud, kas ma peaksin taluma moslemeid nende vägivaldsuse ja tapahimuga või kas ma peaksin armastama oma lapse mõrvarit????.
EI. See ei tähenda valimatut kõikide armastamist ja iseenese alandamist ja ohvriks tegemist. Kui vaja, võitled ja lööd selle pahategija oma ruumist ja elust välja ning valid midagi muud. See on VALIMINE. Valid oma ellu seda, mida sa vajad ja mis sinu elu aitab luua.
Mitte iialgi ei unusta sa neid eelnevaid ja ka paljusid teisi sind kahjustavaid asju. Sa lihtsalt leiad eneses selle päästiku, mis paneb sind nendele reageerima ja OLED TEADLIK, kuidas need sinu ellu satuvad ja lihtsalt enam ei vali.  Sinu reaktsioon on see, mis seda sinu ellu tõmbab. Igale survele on vastusurve ja kui sa vihkad, kardad või pidevalt sellest räägid, lood sa energeetilise surve ja sellele survele tuleb sealt vastusurve, mis tihti saab nähtavaks sinu enese elus just sellesama ebameeldiva või ohtliku olukorrana.

Ehk siis Armastage alustuseks iseennast ja oma elu ja vajadusi, siis on olemas ka see varasalv, millest seda teistega jagada. Jagades mõistmisega, et teised ei pruugi osata veel seda vastu võtta, isegi ehk ei mõista iseennastki väärtustada, kuid sa tead, et see on tema valik ja sina oled iseenese keskmes ja armastuses ja sulle meeldib see. Igaüks läheb seda teed just iseenese kiirusega.

 
KaksikLeegi side. Side, mis on kõrgem ja puhtam kui tavapärased mõistmised armastamisest. Ja see side nõuab väga sügavat tööd endaga. Poolteist aastat tagasi ei teadnud ma, et minu enese ellu on selline side sisse kirjutatud. Siis hakkas meenuma mälestus, sellestsamast õhtust, kui mulle seda sidet kirjeldati. Ei osatud küll nimetada seda veel KaksikLeegiks, kuid “kaksikud” oli olemas. 🙂
Kas see on Tingimusteta Armastus? Väga lähedane sellele, kuid ma vist ise ei oska veel olla nii vaba ootustest ja eeldustest kui see Armastuse olemus on. Seega luban endal veel kasvada ja avastada.

Kaks on Üks – kaks võrdväärset, kes saavad edukalt hakkama üksi, kuid on energeetiliselt seotud sügavamalt, kui esimest nädalat kirglikult armunud teismelised. 🙂
Ainus võimalus sellel sidemel muutuda kõigeks selleks ja palju enamaks, mida inimesed mõistavad armastuse nime all, on leida eneses tugevus mitte eeldada, mitte vähendada vaid lihtsalt OLLA. Suhtuda partnerisse nagu iseendasse, ja taibata, et ta on siiski tema ja mitte sina. Lubada temal olla ja jõuda oma hingepimeduse protsessides liikudes liikuda just tema enese kiirusel.

Armastades Tingimusteta,

Elle