KaksikLeegi Armastus – Romantilisest fantaasiast kuni Armastuse vaimse praktikani.

24.01.2015

Inimesed on sündinud igavese vajadusega kuuluda, olla armastatud ja leida oma koht siin maailmas. See sügavamate sidemete ja kuuluvuste otsing süütab meis mälestuse meie enese vaimsest olemusest, seda läbi  kogemuse armastusest ja ühendusest, millegi suuremaga kui me ise. Kuna meie tõeline olemus on vaimne, siis oleks aus öelda, et ka tõeline armastus on vaimne. Kuid sellise armastuse leidmine ei ole sugugi sama lihtne kui oma profiili lisamine lõpututesse kohtinguportaalidesse, et sealt siis valida mõni, kelle isiksuse omadused on lähedased meile; sest me tegelikult ei otsi oma isiksusele vastaspoolt, meeldimised ja mitte meeldimised, vaid me otsime omale vastaspoolt, kelle olemus oleks sama mis meil.

Kohtumine oma KaksikLeegiga: see aukartust tekitav ja inspireeriv, imeline isiksus, kes täiendab meid ja kelle kogu meel, süda ja teadlikkus tundub voolavat samast allikast kui meie enda oma. Me tunneme ennast ära nende silmades; Need silmad, millesse me oleme vaadanud loendamatutel eluaegadel, nii paljudest erinevatest nägudest; nagu peeglid, mis peegeldavad meie enda tõelist mina. See on nagu põlema süüdatud sõprus: kohene, sügav resonants, mis neelab meid oma leegis, rahutus tõe leegis, kires ja tingimusteta armastuses. See inimene on kui meie täpne koopia, kes mõistab meid meie kõige peidetuma tuumani ja me LIHTSALT TEAME, et me oleme määratud kokku.

Kahjuks aga vaatamata kõrgenenud ootustele meie kaksikleegi armastusele, mis on tegelikult väga tõelised ja vastastikkused, on siiski jääva füüsilise koosluse saavutamine  hoopis teine lugu. Tihti on nii, et vähemalt üks Kaksikutest on selleks ette valmistamata, kogu selle sideme intensiivsuse suhtes või lihtsalt ei saa aru mida neile pakutakse, samuti võivad tekkida probleemid ajastuses. Me avastame, et meie romantilised unistused, õhtusöögist küünlavalges ja abieluettepanekust päikesetõusul, saavad purustatud, selles intensiivses energias ja täielikus ego hävituses ning kogu see asi meenutab rohkem eksamit või lahingmissiooni, kui midagi, mis peaks olema romantiline.

Oma KaksikLeegiga kohtumine tõmbab meil vaiba jalgade alt, raputab kogu meie reaalsust ja ajab meid otsima meie omi vastuseid. See on protsess, kus kõik meie arusaamad armastusest, elust ja iseenesest saavad täielikult laiali lammutatud ja uuesti kokku pandud. KaksikLeegi side on eelkõige vaimne side, mis on meile antud, et teha võimalikuks meie Hinge Areng ja jagada seda vaimset missiooni siin maa peal. Füüsiline ühendus, kui see on plaanitud, saab teoks alles siis, kui mõlemad pooled on selleks valmis – ja selleks võib minna kuid, aastaid, isegi aastakümneid ning see nõuab tohutut kannatlikkust, ettevalmistust ning tööd!

Kas see mida ma tunnen on armastus?

Peale lühikest kohtumist oma kaksikleegiga, peale kolme aastast põgenemist, üritasime me mõlemad defineerida ja endale selgeks teha, mis see oli mida me tunneme – või ei tunne – teineteise suhtes. Püüdes seda paigutada eelmärgistatud raamidesse: sõber, armuke, armastatu, tulevane partner ja nii edasi. Kahjuks pole KaksikLeegi sideme tõlgendamine maiste terminitega võimalik, sest see ei mahu ühtegi ette antud raamistikku armastuse ja ideaalsete partnerite kohta. Lisaks kõigele leidsime me ennast segaduses ja rajalt kõrvale kistuna, sest see side sisaldab laia paletti inimese emotsioone, kaasaarvatud need – sõber, armuke, vanem, laps, õpetaja, õpilane ja palju muud – seejuures saab neid tunda eraldiseisvatena või lõpmatute erinevate kombinatsioonidena. Me eeldame, et me tunneme ennast itsitamas ootusest, kõhus lendlevatest liblikatest, kuid selle asemel tunneme me ühel hetkel sügavalt emalikku uhkust, siis õelikku armastust oma armsa venna suhtes, seejärel eksimatut seksuaalset tõmmet nende poole. Nende emotsioonide vahele ei mahu isegi hingetõmme ja mitte mingil juhul ei mahu need ühtegi kenasti sildistatud raami.

Lisaks kõigele on meie ühiskonnal välja kujunenud klantspilt ilusast ja igatepidi ideaalsest mehest/naisest, mida meil tuleb samuti meeles pidada – ja millele meie kaksik harva vastab. Me oleme lootusetul kadunud, sest me ei taipa mis on see, mis meid tema poole tõmbab, sest ilmselgelt ei ole ta ju „meie tüüpi“. Kirsiks sellel tordil on veel meie enda definitsioon armastusest, mis põhineb tihti eelnevatel kogemustel ja fantaasiatel, mida meile söödavad Holliwoodi tüüpi „armumised“, millele eelnevad võrgutusmängud, kirglik sex ja romantilised žestid, mis peaksid juhtima meid muinasjuttu – „ja kui nad surnud ei ole siis elavad õnnelikult tänase päevani“. Seega, kui me kohtume oma Kaksikuga, siis avastame ennast täiesti tundmatult territooriumilt, kus me taipame, et me tunneme midagi tõeliselt erilist, maagilist ja lihtsalt ÕIGET, kuid samal ajal ei saa me sugugi aru mis see on ja mida me tunneme, sest see ei ole mitte midagi sellist, mille jaoks meil oleks olemas võrdlusmoment.

Paar nädalat peale meie kohtumist aastal 2005, ütles mu Kaksik mulle, et ta ei tunne minu suhtes mitte midagi romantilist. Minu süda kukkus „saapasäärde“, sest ma olin alati teadnud, et me olime mingil moel kokku määratud ja ma ei teadnus mitte ühtegi teist moodust, kuidas saaks olla koos mehega keda sa armastad ja ihaldad. See tõukas mind küsimuseni – misasi on tõeline armastus? Ma otsisin romantilise armastuse definitsiooni ja mulle sattus ette Kanada sotsioloogi, John Lee definitsioon: „Romantiline armastus – armastaja mõtleb pidevalt oma armastatust, on armukade, ebareaalne, on võimeline taluma midaiganes, on seksuaalselt käivitatud füüsilisest välimusest, vajab korduvaid kinnitusi, et armastatu teda ka armastab.“ Ma olin nõus, see ei olnud sugugi meie kohta, aga mis see siis oli?

Oma kirjutistes ja oma mõtetes hakkasin ma hoolikalt läbi käima igat armulugu, mis mul oli olnud. Ma esitasin endale küsimuse: „Kas ma üldse olin kunagi kedagi tõeliselt armastanud – ja kas keegi on kunagi mind tõeliselt armastanud?“ Ma püüdsin mõista mis see oli, mida ma selle mehe suhtes tundsin, mehe, keda ma vaevalt tundsin selle sõna tavalises mõistes; Seejuures kelle kätte ma oleksin võimeline andma oma elu, oma lapsed, oma kõik – kõik mis ma olen, ja seda esimesest päevast alates kui me kohtusime. Ma hakkasin nägema asju teisest vaatenurgast, avastades käitumisi ja mustreid ning jagasin seda kõike temaga. Jagasin seda justkui mingist kummalisest vajadusest, et ta näeks tõelist mind, seda, mis oli mattunud kogu selle jama alla, milles mul tuli kaevata. 

Romantilise armastuse Illusioon.

Minu esialgne pettumus muutus selguseks sedamööda, kui ma lõpuks taipasin, et seesugune ebareaalne armastus – see põlvist nõrgaks, tähed silmades armastus – ei ole mitte kuskilt otsast tõeline armastus. Romantilised fantaasiad lollitavad meid ja panevad arvama, et kõik meie probleemid saab lahendatud, kui ükskord leiame selle täiusliku kaaslase ja armume. See on lihtsalt armumine, tugevate emotsioonide mäng oma ekstaatiliste tõusude ja mõõnadega; selle mõõnad on ajuti valusad, kuid pikas perspektiivis pole nendes riski. Sest selles puudub tõeline intiimsus, me oleme võimelised osa enesest ära peitma, et hoida oma partnerit õnnelikuna ja säilitame suhtes tasakaalu, andes enesele võlts-turvalisuse tunde, mis automaatselt tõukab meid rahulolematusesse ja paneb ihkama midagi sügavamat, rohkem seotut ja rohkem TÕELIST. Püüdes vastu tulla oma partneri vajadustele me võtame omaks rolli, hirmust, et me kuidagi tekitame neis pettumuse või et armastus väheneb kui me näitame neile tõelist ennast. Kahjuks aga selleks ajaks, kui me sellest unenäost üles ärkame, oleme ennast sidunud suhtesse, kus puudub armastus, iseenesele tundmatutena, järjekordse maski all, järjekordse kihi all, mis meid peidab; või ehk juba kibedas lahutuses või lahku kolimises, imestades, et mis läks valesti.

Asi on nii, et selline suhtesõltuvus on omamoodi ebareaalne „armastus“ ja takistab meid kasvamast tõeliseks endaks, terviklikuks isikuks, samas kui tõeline armastus on tegelikult fakti aktsepteerimine, et meie partner ei ole täiuslik ja samuti pole me seda  ka ise. Kui me kedagi tõeliselt armastame, siis me ka mõistame, et igaüks meist vajab kasvamist ja et me saame olla teineteisele selle kasvu katalüsaatoriteks. Me hoolitseme teineteise eest, esitame teineteisele väljakutseid ja toetame teineteist. Tõeline armastus paneb meid tahtma olla parim võimalik versioon iseenesest. See ei ole armastuse side; see ei otsi sidumist, omandamist või domineerimist, ega nõua see ka teineteiselt mingeid eelistusi. Selle asemel tekitab see ruumi; ruumi kus hingata, kus kasvada, kus areneda terviklikuks olemiks.

Tõeline armastus on igavesti arenev ja igavesti avarduv Tõde: sellel ei ole oma riimi ega põhjust, samas on see püsiv ja alaline. Meie Kaksik ei saa mitte midagi öelda või teha, mis muudaks seda, mida me tunneme enda sees; nad ei saa meile mitte midagi teha või näidata, mis paneks meid neid vähem armastama või austama. Tõeline armastus saabub vaikselt, stabiilsete emotsioonidega. See ei ole ihar, hoogne kirg, mida ajab edasi sentimentaalsus ja emotsionaalsus vaid vastupidi, rahu ja sügavus, mis vaikselt libiseb meie ellu ja mis juurdub sügavalt meie hinge. Kui me oleme tõeliselt midagi siis me ei saa mitte iial tahtlikult teha midagi, mis teist kahjustaks või haiget teeks. Kõik mida me tahame, on see, et nad oleksid õnnelikud, seda isegi siis, kui nad teevad otsuseid, mis ei hõlma meid.

Suhe, mis põhineb ainult romantilisel armastusel eeldab, et kaks inimest pidevalt suhtleksid, teeksid kompromisse ja peaksid läbirääkimisi, et püsida nõustumises teineteise suhtes. Sest selles pole ühist resonantsi, armastajad vajavad pidevat kinnitust, et teine jätkuvalt armastab. Seevastu, tõelise armastuse vaimne külgetõmme laseb meil mõista ja seob meid teineteisega palju sügavamal tasandil. Ehk siis hingetasandil. Tõeline armastus avab meile hoopis uued energeetiliste dimensioonide võimalused: me ei vaja mitte mingeid õigustusi või kinnitusi meie teiselt poolelt, kuna meie ühendus on tunda meie sees ja vajadus kinnituste järgi on asendatud telepaatia ja sünkroonsusega ja tegelikult ollakse üksteisega täielikus mõistmises. Ainus segadus tekib siis, kui üks neist pole lõpuni aus selle suhtes, mis on tema südames; sest tegelikult näeme me alati nende südames tõelist tahet – seega et isegi kui sõnad valetavad, siis süda seda ei tee.

Seega eeldab tõeline armastus meilt iseenese suhtes tõelist ausameelsust; esiteks ja peamisena. Ainus viis, kuidas KaksikLeek saab sind armastada on see kui ta saab armastada TÕELIST sind. Kuidas me siis saame eeldada, et ta meid leiab, kui me peidame ennast maski taha? Ja kuidas me saame tunnustada teda, kui me isegi ei tunnusta ennast? Me ei teadvusta oma enese kõverusi ja siis ootame, et nemad suudavad meid näha sellistena nagu me tõeliselt oleme? Tõeline armastus on egole ohtlik, sest see paneb meid kogema iseennast tõeliselt; mitte läbi mineviku kogemuste ega uskumuste ega ego, vaid oleme ja elame siin ja PRAEGU. Seega on tõeline armastus kutse ilmuda tõelise enesena; koorides endalt kõik kaitsekihid ja sotsiaalsed tingimused, lastes lahti eneses kahtlemistest ja hakates nägema kogu elu oma südamega. See on tõeline kutse saamaks selleks, kes sa tõeliselt oled.

Tõeline armastus on valik

KaksikLeegid on kaks sõltumatut olendit, kes ei vaja teineteise üle kontrolli või teineteise otsustesse sekkumist. Igasugune sõltuvus teineteisest peaks tõstma vaid punase lipu, mis ütleb sulle, et see ei ole sinu KaksikLeek vaid rohkem nagu karmaline hingesugulane. Kui me tõeliselt kedagi armastame ei vaja me neilt tegelikult mitte midagi. Jahh, me igatseme neid kohutavalt ja tahame, et nad oleksid osa meie elust, kuid samas me ka teame „mis tulema peab, see tuleb“. Me ei taha mitte kunagi neile sihilikult tekitada segadusi või valu, või teha alusetuid pretensioone või nõudmisi. Kui nad otsustavad, et nad on koos kellegi teisega, siis tuleb meil seda austada, sest see on midagi, mida nemad vajavad enese hinge kasvamiseks ja me saame neile soovida vaid head.

Selleks, et sattuda teismelise romantilisse armastusse, ei vaja me mitte mingisugust pingutust. Seal ei ole midagi valida või otsustada: selline armastus valib sinu eest, oma „ma ei suuda ilma sinuta elada“ väitega. Suhtesõltuvus, klammerdumine, süüdistamine, enesehaletsus, emotsionaalne väljapressimine; need võtavad sinult igasuguse valikuvõimaluse. Kui meid hoitakse suhtes väitega, et see on meie „kohustus“ või siis tekitatakse süütunnet, siis see ei ole Tõeline Armastus – tõeline armastus sisaldab eneses ALATI valikuvõimalusi, ta on valik. Kus on armastus, seal ei ole kohustust ega vastutust.

Tõeline armastus ei eelda, see on vaba uhkeldamisest või häbistamisest. See keskendub tahtele ja sisaldab valikuid: Ma suudan ilma sinuta elada, kuid ma valin elada sinuga. Kui inimesed suudavad teineteist armastada täiskasvanult, siis ei pea keegi tegema kompromisse oma tunnete ega eelistuste arvelt selleks, et olla armastatud. Valikuvõimalus tähendab, et sul on vabadus valida. Vabadus valida eksisteerib vaid siis, kui need võimalused on meile kättesaadavad. See on maailma võimsaim tunne ja tõeline vabaduse kogemus: olla maailma kõige olulisema asja omanik, ilma seda omistamata.

Probleemid tõelise armastusega

Tõeliselt armastada kedagi tähendab, et sa võtad täieliku vastutuse omaenese emotsionaalsete seisundite ja tunnete eest. Kuna armastus on ainus tõeline asi, siis kõik ülejäänu mis pinnale tõuseb on sinu jagu ja AINULT SINA ISE pead nendega toime tulema, sest see kõik on sinu enese looming. Kas sinu KaksikLeek magab kellegi teisega? Kas ta eitab oma tundeid sinu suhtes ja on pidevalt iseenesega vastuolus? Kas ta eirab sinu palveid selgitusest, et mõista, mis teie vahel tegelikult toimub? Lõpeta vastuste otsimine temalt, sul tuleb need vastused leida iseenese seest. Kui sa TÕELISELT armastad seda inimest, siis sa ARMASTAD ja AKSEPTEERID teda just sellisena nagu ta on. Austa nende õigust rännata nende endi teekonnal ja ära karista neid, lihtsalt selle pärast, et nad teevad endast parimat. Tee rahu omaenese tunnetega neid teadvustades ja neid lahti lastes ja ülistades ennast kogu selle armastusega, mida soovite neilt saada.

Probleem tõelise armastusega on see, et selleks, et olla võimeline seda vastu võtma tuleb meil olla võimeline seda andma. Kahjuks puudub meist enamusel võimekus iseennastki armastada. Kuidas me siis saame vastu võtta kedagi teist oma ellu, kes armastaks meid rohkem kui me ise ennast armastame? See on võimatu. Meie KaksikLeek paneb meid esmakordselt meie elus tundma tõeliselt mõistetuna ja märgatuna, kuid seejuures tunneme me ennast kohutavalt alasti; kõik meie puudused vahivad meile (ja ka neile!) kangekaelse järjepidevusega otsa. See on ühel ajal kohutav ja ka joovastav. Me ei ole harjunud näitama oma haavatavust, näitama osi enesest mis pole-nii-kenad – ja siin on keegi, kes mitte ainult et näeb neid vaid, et ta isegi väidab, et ta armastab neid puudusi!? See tundub meile olevat võimatu; isegi me ise ei suuda neid juppe enesest armastada; isegi su enese ema vist ei suutnud…. Kuidas siis saab see inimene, kelle praegust vormi tunneme me vaid mõne päeva, nädala või kuu, väita, et ta neid osi meis armastab?

Meie kõverused on tegelikult samamoodi meie osad, nagu seda on meie ülejäänud omadused; ja vaid nende osade tõeliselt omaks võtmine on ainus võimalus, et me saame areneda tõeliselt. Tõelise armastusega on see asi, et see võimaldab meil näha inimest, kellel on omad kõverused, kui täiuslikku inimest meie jaoks. See ei tähenda, et me püüame mööda vaadata nendest kõverustest, keskendudes „headele osadele“, asi mis tegelikult juhtub tavaliselt suhetes. Kaksikutel pole see isegi võimaluseks, sest tõelise armastuse silmad näevad sügavale teise hinge, kus need kõverused on ja need väga selgelt nähtaval ning me ei saa neid peita. Nende osade eiramise asemel me armastame neid just samapalju kui me armastame nende välimisi ja sisemisi “häid asju”. Need väikesed ja ka suured kõverused on just see, mis muudab neid haavatavateks ja loob intiimsuse, ühendades hinged ja luues läheduse mida ei ole võimalik eirata.

Tõeline armastus on vaimne praktika

Tõelisel Armastusel pole lineaarset arengut, sest sellel pole lõppu ega algust. See ei ole ameerika mägede tõusud ja laskumised, vaid pöörlev keeris, mis tõstab meid oma avarduvas spiraalses vooguses, ületades enesekesksuse vangistuse. See annab kahele inimesele vilksatuse nende eneste jumalikkusest. Aeg ei muuda tõelist armastust, sest see ei eksisteeri ajaga samas reaalsuses. Lõppkokkuvõtteks, seetõttu on tõeline armastus vaimne praktika, mis ühendab meid meie enestega ja teistega hingetasandil ja kuna see tuleb Olemilt, siis see loob elava sideme Allikaga ja selle kõrgemate missioonidega.

Romantilise armastuse puhul me alustame mingi koguse armastusega, mis kahaneb iga kord kui meie armastatu ei suuda meid vastu armastada või käitub viisil, mida me ei aktsepteeri. Me oleme siis häiritud, vihased ja arvame, et nende käitumine tähendab seda, et me pole enam armastatud või ihaldusväärsed. Seevastu tõeline armastus meie KaksikLeegile tuleb otse Allikast. See on jumalik armastus, isetaastuv ja purunematu. See on hinge kutse armastada teist puudustega inimest, justkui oleks ta juba täiuslik meie jaoks – sest meie hinge silmadele nad ongi seda. See on kutse neid armastada, seda meie endi teist aspekti, see kutse on nii tugev, et kõik ülejäänu lihtsalt pole enam oluline; Armastada tingimusteta isegi kui me ei taipa miks või kuskohast ja isegi kui see tundub justkui liiga palju soovida olevat. Mida rohkem on neil kõverusi, seda rohkem nad käituvad viisil mida me ei saa õigustada või isegi mõista, seda rohkem me peaksime neid armastama. See ei tähenda, et me peaksime taluma nende igasugust käitumist meie suhtes, vaid et meie armastus nende suhtes jääb sama tugevaks kui see oli, vaatamata kõigele, mida nad teevad või ütlevad.

Tõeline armastus on jumalik; see tekib suhtest Allikaga. See on vaimne ühendus, mis on segu sõprusest, armuafäärist, jumaldamisest; müstiline tants, mis viib meid kaugele oma inimlikust egost ajatusse, igavesse, surematusse ja suursugusesse armastuse reaalsusesse. KaksikLeekidena oleme me siin, et luua nihe inimeste südametes. Me saame seda teha võttes omaks oma Kõrgema mina ja tuletades meelde kuidas armastada täiuslikult mitte nii täiuslikku olendit – tuues 3D reaalsusesse midagi nii puhast ja igavest. Selline armastus toidab ja avardab meie südameid, et armastada kõiki, luues reaalsusesse revolutsioonilisi rebendeid läbi kõikide dimensioonide ja ajajoonte. Läbi alistumise me õpime, et selline armastus ei saa kunagi otsa – isegi kui sellele ei vastata. Sest see tuleb otse Allika piirideta varamust, mida rohkem me Allikast ammutame seda rikkamalt see voolab, olenemata sellest, mida meie KaksikLeek teeb või ei tee. Siis meie südamed enam ei vaeva ennast „mis siis kui? – dega“ vaid pühitsevad armastust, mis JUBA ON OLEMAS, igas hetkes, selles igaveses HETKES.

Selle armastuse mõõnadel ja tõusudel sõitmine nõuab kannatlikust ja vastupidavust. See kahe hinge tants nõuab meie täielikku alistumist ja usaldust selle ühenduse, selle protsessi, meie enda, meie Kaksiku, ja Allika suhtes, et lasta asjadel lahti rulluda just nende omas taktis nendes piiritutes võimalustes, kõikvõimalikes vormides ja külluslikus armastuse väljenduses. Kui me alistume ja laseme lahti, siis avastame, et Universum töötab meie kasuks ja kui see on tõeline armastus, siis see tuleb meile tagasi võimsamana, sest SEE EI OSKA TEISTMOODI. Kaksikleekidena ei tohi me kunagi loobuda lootusest, vaid valima ARMASTUST, sest nii see on ette nähtud. Me oleme kokku määratud, et teineteist armastada, teineteist toetada, teineteist kinni püüda kui peaksime kukkuma, et valgustada teineteise teekonda, et anda teineteisele tiivad, millel lennata ja lõpuks saabuda tagasi teineteise juurde ja Allikasse.