4.11.2017 Ana Souto

Mu kallid,

Ma kuulsin täna ütlust, mis lajatas mulle kahe silma vahele selliselt, et ma pidin maha istuma ja selle postituse kirjutama.

Minult küsiti täna: “Ana, kas inimesed on see armastus, mida nad loodavad kogeda?”
Armastus on vastupandamatu iha, olla vastupandamatult ihaldatud

Laseme sellel nüüd veidi settida.

Armastus, ON vastupandamatu iha, olla, vastupandamatult ihaldatud.

Kas saab veel võimsamalt panna?
TIBUTAGI!!!!
Me ihaldame kedagi armastada samapalju kui me armastame olla vastu ihaldatud.
Kuid, kas me OLEME see armastus, mida me soovime kogeda?

Kui ma kohtusin oma hingesugulasega, siis ei kujutanud ma ettegi, et mul tuleb kogu see kaksikleegi dünaamika, koos temaga, uuesti läbi teha.
Ma arvasin, et ma olen nüüd jõudnud “rahulikesse vetesse” ja võin lõpuks ometi puhata, kuid tegelikult, tõde on see, et Armastus ei ole lihtne ja kui see oleks seda, siis me oleks juba ammu kõik loobunud ja seda puhtalt igavusest.

Ta käivitab minus kogu pa*a mis minus pesitseb ja mina tema oma samuti ja koos me oleme käinud pimedamas pooles kordi rohkem kui mulle meeldiks.
Ta paneb mind silmitsi seisma minu hirmude ja pimedustega ning vastukaaluks viin mina aegajalt teda, tema pimedamale poolele jalutama.
Teinekord käivitab elu meid ja ainus koht kuhu me siis joosta saame on teineteise juurde, isegi teades, et see tekitab piinu mõlemale, seda nii mitmel erineval kujul.
Vahest me tahame ära joosta ja mõni teine kord tahame lihtsalt alla anda. Mõnikord me tahame teist lihtsalt eemale ajada, olles kõige hullemad versioonid iseendast ning katsetada teise piire.
Me läheme isegi niikaugele, et juba “valime välja mõõgad”, riskides kõige kaotamisega, lihtsalt ventileerimise nimel.
Lõpuks peegeldasime kaksikleekide koondumise sümptoome, ja lubage ma mainin, et see, mu kallid, ei ole mingi piknik suveõhtul.

Teinekord ma juba mõtlesin, et kui ma ei räägiks temaga enam iialgi, siis ma oleksin omapäi palju õnnelikum, seda vaid niikauaks, kuni ma avastasin ennast taaskord ihalemas tema häält ja silmi.

Ma tunnen tema energiat kilomeetrite kauguselt ja ma tean kui ta on kurb või kuri, ja tema suudab tunda minu viirukipõletamise lõhna, viiruki, mida mina põletan oma kodus, temast väga kaugel.
Me räägime ilma suud lahti tegemata ja me kuulame tähelepanelikult iga lausutud sõna.

Arvatavasti on meil miljon põhjust, et mitte koos olla ja vaatamata sellele, me VALIME teineteist igapäevaselt, seda lihtsalt öeldes: “Mida iganes sa ütled või teed, ma ei lähe mitte kuhugile ära!”
Ja me ütleme peaaegu iga päev, sellest hetkest peale kui me kohtusime.

“Ma ei lähe kuhugile”

Need maagilised sõnad on meid vabastanud, et me saaksime olla kõige tooremad versioonid meist endist ja lasknud meil kaevuda kõigesse mis me oleme ja kõigesse, mis me oleme peitnud enesesse.
Me pingutame igapäevaselt, et jagada armastust, mida me soovime kogeda ja mida ausamad me oleme seda ausamalt see käivitab teist.

Me tunneme hüljatuse teemasid ja me ütleme seda kohe kõvasti välja.
“Ma ei kao kuhugi” teine vastab
Me kogeme usalduse teemasid ja me jagame seda teineteisega.
“Ma ei lähe kuhugi”, ütleb teine.

Me oleme õppinud, et seesama “Ma ei kao kuhugi” võiks tegelikult päästa nii mõnegi suhte meie eludes, kui me ainult oleksime piisavalt julged, et olla see armastus, mida me soovime vastu saada.

Armastus, mis on puhas, ja aus ja julge ja muutumatu oma algsest vormist.
Armastus, mis ei keskendu takistustele ja piirangutele.
Armastus, mis on püha ja jumalik.

“Ma ei kao mitte kuhugi” oli lause, mis aitas mul uinuda, paljudel öödel, kui ahistus tahtis ligi hiilida ja minu meelerahu röövida.
“Ma ei kao mitte kuhugi” kuulen ma teda ütlemas ikka ja jälle, kuni see kajab vastu minu enese hingest.

Me saame teha vaid parima oma oskuste ulatuses, et olla armastus mida me tahame vastu saada, aga kas me võiksime olla veidi mõistlikumad ja mõelda täpsemalt, mis see on, mida me tegelikult soovime vastu saada oma partneritelt?
Millal iganes me vajame seda stabiilsust, toetavat õlga, oma ruumi, ausust, kallistust, vaikust, kooslust, abi pesupesemisel, andestust ja mõistmist, lõputuid “ma armastan sind” ütlemisi, siiraid “andesta mind” palveid pärast kismat, me peame olema võimelised seda oma südamest nende südamesse kiirgama.

Ma ei räägi temaga enne, kui tema minuga rääkima tuleb, on väiklane.
Ma võtan ta tagasi alles siis kui ta on muutunud, on tingimuslik.
Ma andestan talle alles siis kui ta vabandab minu ees, on ummik.

Me andestame inimestele mitte nende pärast, vaid seepärast, et me armastame iseennast piisavalt, et minna edasi oma eluga, ja teha seda energiliselt ja loovalt.
Andestamine, aksepteerimine ja mõistmine on enesearmastuse vormid. Kui me oleme võimelised valima armastuse hirmu asemel, kuid et seda suuta tuleb meil olla ses suhtes eeskuju ja muuta oma suhtes kõik selleks, mida me soovime vastu saada.
Olla julmalt aus, kui sul tuleb seda olla, kuid ära kunagi astu välja oma õrnast ja pehmest energiast.
Kui sul on valus, siis ütle seda ja siis lase sellest lahti, just samamoodi, nagu sa lasid lahti hirmust, mis oli selle emotsiooni külhe ennast haakinud.
Kui me ütleme asju välja häälega, siis need sõnad otssõnu hakkavad meie ümbritseva maailmaga koos töötama.
Eneseväljenduse jõud on piiritu ja kui me oleme võimelised lahti laskma sellest, mis meid tagasi hoiab, et öelda seda häälega, siis me koheselt alustame oma ellu uute energiate loomisega ja me loome vajalikku ruumi, et seda kõike tervitada oma elus.
Julge luua, sest vaid sina ise oled oma eksistentsi looja.
Sa soodad luua omaenese inimkuju kogemust, olles piisavalt vapper, et väljendada ennast oma hinge sügavikest.

Mul on valus.
Ma igatsen sind.
Ma kannatan.
Ma vajan sind.
Mul on hirm.
Ma ei leia oma teed.
Ma olen kurb.
Ma olen vihane.
Ma armastan sind.
Ma tahan sind.
Ma olen üksik.
Ma ei suuda enam nii edasi.
Ma ei tea mida edasi teha.
See on jama.
Sina teed mulle haiget.
Ma vihkan sind.
Ma ei taha sind.
Ära lahku.
Jää veel.

“Kuid ma ei kavatsegi mitte kuhugi kaduda.”

Ühenda see oma mustritesse ja vaata kuidas maailm sinu ümber muutub, just täpselt nii nagu sina edasi liigud.
Ole piisavalt vapper, et olla esimene, kes väljendab ausalt oma emotsioone ja kannab neid justnagu tšempion.

Asjad saavad sind mõjutada vaid siis, kui sa lubad neil sind mõjutada.

Ole see andestus, mida sa soovid saada.
Ole see hoolitsus mida sa soovid vastu saada.
Ole see valgus, mida sa soovid näha teistes.
Ole see armastus, mida sa soovid kogeda, igal võimalikul kujul, iga päev kogu oma eksisteerimise jooksul.

Kui sa kaevud sügavale madalate emotsioonide virna ja haagi lahti kõik need pekkis tunded, siis lõpuks leiad sa selle põhjast ARMASTUSE JA VALGUSE. Kõik see muu jama oli selle enda alla matnud.
See on sinu tõeline olemus, oma sügavas tuumas just see sa oledki.
rooma selles mudas, torka oma sõrmed porri, kaeva sügavale ja too sealt päevavalgele kõik see hea kraam.
Hirmul pole sinu juures enam kohta ja ma ei kao mitte kuhugile.
Mitte ilma sinuta, mitte iialgi.

Ma saadan teile kogu armastuse mida te suudate ihaldada ja kogu ihalduse mida te armastate.

Armastuse Sõltlane,
Ana

Tõlkis Elle Vihman

Originaal:  https://thebloomfromwithinproject.blogspot.com.ee/2017/11/love-vitamin-intake-are-you-being-love.html?utm_source=feedburner&utm_medium=twitter&utm_campaign=Feed:+TheBloomFromWithinProject+(The+Bloom+from+Within+Project)