“Põgeneja” vaatenurk KaksikLeegi Saagas

02.12.2017 Ana Souto

Mu kallid Teekaaslased,

Aasta tagasi olin ma oma kaksikuga suhtes ja tegelikult juba esimest korda jooksu panemas.
Ma olin jõulukingirallil ja muidugi unistasin meie ühisest tulevikust. Ma uskusin, et ma armastasin teda rohkem kui mida iganes siin maailmas,  niipalju ma siis tegelikult teadsingi mis asi on üldse armastus, siis, aasta tagasi.

Minu armastus oli isekas ja tingimuslik. See oli õel ja julm. See oli näägutamised, vajadused ja klammerdumine. Kuigi jahh, see oli inimeste armastus, mitte jumalik, mitte selline mida ma tänaseks tean selle võimalik olema.
Jahh, ma olin “põgeneja”. Isegi kaks korda. Minult on küsitud palju, kaksikleegi dünaamikas, põgeneja vaatenurka. Seega juhatati mind nüüd valgustama seda poolt, ehk siis, mis toimub “põgeneja” peas, läbi selle põgenemise erinevate staadiumite.

See, mis nüüd järgneb, on minu isiklik lugu ja isegi kui see ei kattu täielikult teie kaksikute looga, on need dünaamikad ja staadiumid väga sarnased ning me kõik läbime sama protsessi, niipea kui alustame “põgenemisega”.

VÄÄRASTUNUD VAJAMINE
Kui me oma kaksikuga kohtusime, kestis meie suhe kolm kuud, enne seda kui tema kolmeks nädalaks “põgenes”. Ma ei hakanud jälitama, ma ei püüdnud temaga kontakti saada, ma ei kurvastanud ja kui ta tuli tagasi ning selgitas mis oli juhtunud, võtsin ma ta tagasi samal õhtul, selle peale isegi teist korda mõtlemata. 

Meil mõlemal oli parasjagu raske periood, töö kaotamise valuline protsess, meie omavahelist suhet survestas väga tugevalt meie perekondade kindlustamine vajaminevaga, nii et suhe hakkas laiali lagunema.
Lisaks sellele, oli mul endal pooleli ahistamise kohtuasi, vahetasin kortereid ja samal ajal olin haiguslehel läbipõlemisega ning depressiooni esimese staadiumiga.

Me võisime olla päevi, ilma et oleksime teineteisega ühendust otsinud, ning mida aeg edasi seda hõredamaks muutus meie vaheline side.
Ma tundsin ennast nii üksildasena ja armastuseta, et ühel ilusal päeval otsustasin, et vaataks õige kui kaua tema suudab olla, ilma et minuga kontakti võtaks, seni olin mina alati see esimene kes otsa lahti tegi.
Viis päeva.

Läks viis päeva, kui mina temaga ühendust võtsin, sest tema ei olnud seda teinud.
Ma püüdsin temaga kokku saada, ma ütlesin, et ma igatsen ta järgi kohutavalt, kuid tema oli samal ajal hõivatud oma probleemidega ja tal lihtsalt ei olnud minu jaoks vajalikku ruumi oma mõtetes ega ka emotsionaalset võimekust, et toetada mind nii, nagu ma nii väga vajasin. No ja ma otsustasin ta maha jätta.
EITAMINE JA EKSIARVAMUSED
Peale seda jõudsin ma korralikku eitamise faasi. Ma hakkasin ennast pildituks jooma, sest ma ei suutnud endalt maha raputada taju tema puudutustest oma nahal, südames ja oma hinges.
Ma arvasin, et ma võin suurima kergusega leida kellegi, kes võib mulle anda sellise suhte mida ma otsisin ja nii ma hakkasin endas eitama oma tundeid tema suhtes.
Ma vähendasin ja kustutasin valu ja kannatusi, mida ma tegelikult tundsin, tehes näo, et ma lähen oma eluga edasi.
Iga kord, kui ma tundsin, et üksindus roomab jälle oma urust pinnale jõin ma ennast lihtsalt pildituks.

Ma nii tahtsin kohtuda uute inimestega ja eelistatavalt pidid need olema igas aspektis temast võimalikult erinevad.
Erinevad füüsiliselt, erinevad mõttemaailmalt ja kindlasti erinevad emotsionaalselt.
Lõpuks avastasin ma ennast kutte kaikaga laiali peksmas, sest nad just olidki seda, temast erinevad. Täielikult.
“Sa ei vaja teda, sa leiad kellegi parema!” kordasin ma endale iga kord, kui mu süda hakkas taas libisema tema juurde ja mu mõtted sattusid olema taas meie ühistel koos veedetud hetkedel.

Ma panin ennast uskuma, et need mälestused oli lihtsalt minu fantaasia vili ja võibolla ma unistan millestki, mida tegelikult ei olegi olemas.
Seejärel avastasin ma taaskord oma südame ruumis kogu selle valu ja piina, et ma mitte mingil juhul enam tagasi ei läheks tema juurde. Iialgi.
Ma olin valmis tegema miljon viga ja käima kohtingutel valede inimestega, kui minema tagasi tema juurde.
See tundus minu jaoks kaotusena ja paganas küll, ma ei võta enda kaela asju, mis meie suhtes ei toiminud.
Ma olin missioonil tõestamaks endale, temale ja kogu maailmale, et ma ei vaja teda, mitte mingis võtmes.

JULM ÄRATUS
Unenäod ja märgid ajasid mind hulluks ning nagu võis arvata, hakkasin ma veel rohkem jooma. Lihtsalt seepärast, et vaigistada oma peas neid hääli ja valu oma südames. Seda kõike oli lihtsalt liiga raske taluda ning ma olin, sõna otsese mõttes, valmis selle elu seljataha jätma, kogu täiega.
Ma palusin, et mind sellelt planeedilt ära korjataks ja ma soovisin, et ma saaksin oma südame rinnust välja rebida, et ma ei peaks midagi tundma.

Ühel minu järjekordsel joomaune ööl, kui ma lebasin põrandal ja ulgusin oma hinge põhjast nutta, tulid minu juurde tema vanavanemad.
Nemad selgitasid mulle, et tema on minu KaksikLeek ja kogu seda teekonda, mis meie ees oli ennast lahti rullinud.
Nad ajasid mu üles ja nad võtsid minult lubaduse, et ma alati teda kaitseksin, mis iganes ka juhtuks. Et ma alati oleksin tema jaoks olemas, isegi siis, kui tema ei peaks mind tahtma.
Et ma peaksin oma ego ja uhkuse maha matma ja juhatama teda valgustumise ja tingimusteta armastuse poole.
Ma panin kaustikute kaupa kirja informatsiooni meie eelmistest eludes, meie tulevikust, ja olukordadest, kus minul tuli teda juhendada selles kehastuses.

Ma lõikasin ennast ära kõigist oma sõpradest, perekonnast, sotsiaalmeediast ja muutusin erakuks, kolmeks kuuks.
Ma ei suutnud enam oma keha tajuda ja ma sain pidevalt uusi alla-laadimisi alates hetkest, kui ma hommikul silmad lahti tegin kuni hetkeni kui õhtul uinusin.
Ma lõpetasin joomise ja hakkasin oma kehast seda jama välja mediteerima.
Ma tegin alguse sündmuste kalendriga ja panin kõik sündmused kirja ühte kohta, et mu aju suudaks kõiges selles, mis minuga toimus, orienteeruda.
Selle hullumeelse vaimse kloppimise lõpuks mõistsin ma, et mul tuleb temaga ühendust võtta ja vabandada, et ma olin ta sedasi maha jätnud nagu ma olin teinud.
Kuid enne seda oli mul vaja tappa oma ego ja neelata alla oma uhkus.

UHKUSE SURM – MORTAL COMBAT
Mul kulus nädalaid, et saata talle väike sõnum ja öelda “Andesta!”
Ma ei suuutnud oma egost lahti lasta sest ma arvasin, et tema oli mind üksi jätnud just siis, kui ma teda kõige rohkem vajasin. Olles täielikus teadmatuses sellest, et ma olin temaga sama teinud.
Ja siis ma saatsin talle sõnumi, midagi täiesti tavalist ja rumalat.
Ei mingit vastust.
Ta pani mind oma hinges veel sügavamalt kaevama ja otsima paremaid väljendusi oma mõtetele ja tunnetele, kuid hirm tema vastuse sisu ees halvas mind. Mõte, et ta võib mu ära tõugata pani mind oma kavatsustes peatuma.

Aeg läks, mis siis, kui ta mind enam ei mäletagi?
Mis siis, kui ta on oma eluga edasi liikunud ja minust on saanud vaid koltunud mälestus?
Mis siis, kui ta tahab mind tagasi, kas ma peaksin siis olema võimeline andestama ja unustama kõik ning alustama kõike puhtalt lehelt?
Milline alandumine, minna tagasi ja vabandada, ma ei suudaks seda kunagi. See vähendaks mind ju tema silmis, ja isegi mõte, et ta alandab mind selle eest, mida ma olin teinud, tappis mind vaikselt seespidiselt, päev päeva järgi.

Milline väike isekas plika. Milline ära hellitatud jõmpsikas, loobib oma mänguasju laiali sest kujutage ette – mees ei võta viis päeva kontakti. Tsssssssssssk …. Tsssssssssssssssssssk – kuidas ma küll nii loll võisin olla?
Ma piinasin ennast nädalaid lihtsalt mõeldes meie viimasele sõnavahetusele. Ma tahtsin niiväga minna tagasi sellesse aega ja kustutada see kõik.
Lõpuks suutsin ma endas koguda niipalju julgust, et selgitada, mis tegelikult oli juhtunud.
Ma eeldasin, et ta annab mulle sama võimaluse, kui mina talle, kui ta kadus esimest korda kolmeks nädalaks, aga minu jaoks oli varuks uus laks.
Ta saatis mulle fotosid oma uuest tüdruksõbrast ja “Palun liigu edasi, ja ära enam minuga ühendust võta” – selline oli siis vastus minu südamest tulevale sõnumile.

Ma imestasin, kuidas on minu Kaksik võimeline selliseks julmuseks?
Ma karjusin, mis kuradi tingimusteta armastuse pullikaka see veel on!

Ma olin nõus ta rahule jätma, ja ma tegin seda.
Murtud südamega ja sisemiselt surnud, kuid ma tegin seda.

Peale seda seika tuli mul oma uhkust tappa ikka uuesti ja uuesti, ja iga kord ilmusid mulle ta vanavanemad ja ütlesid, et ma pean taaskord temaga ühendust võtma.
Ma saatsin talle kristalle, ma saatsin talle selgitusi olukordade kohta, mis tema elus aset leidid, ma saatsin talle kaitset ja kirkust ning armastust igasse päeva, kuid ma olin ikka sügavalt haavunud, et mind enne eemale tõugati. Nii, et järgmine kord kui ta “põgenemise” lõpetas ja minuga ühendust võttis, ei olnud minul talle isegi korralikku vastust.

Ja nii panin mina teist korda “põgenema”.
Ma käskisin tal mind unustada ja minu number oma telefonist kustutada.
Tark tüdruk, onju?

Peale seda päeva laksasin ma tagasi oma esimesse mänguruutu ja alustasin uuesti oma Väärastunud Vajaduse, Eitamise ja Väärarusaamade, Julma Äratuse ja Uhkuse Tapmise protsessi. Ja uuesti, ja uuesti.

Ma lõpetasin selle alles siis kui ma lõpuks tõeliselt avanesin ja talle ütlesin: “See ongi olnud kogu aeg, alates hetkest kui ma sinust lahti ütlesin. Ma ei tundnud ennast sinu väärilisena. Vist kunagi ei tunnegi. Ma ei tundnud ennast piisavalt ilusana, piiasavalt heana, piisavalt rikkana.”

Alles peale seda sai alguse minu tõeline tervenemine.
Ma lõpetasin oma Kaksiku eest põgenemise hetkel, kui ma lõpetasin iseenese eest põgenemise.
Enne seda ma lihtsalt ootasin, et tema tüdruksõber korralikult jama kokku keeraks ja teeks suure vea, nii suure, et ta tuleks joostes minu juurde tagasi.

Peale seda, ei püüdnud ma temaga kontakti võtta enam kunagi. Lihtsalt seepärast, et ma tean “Põgeneja” protsessi läbi ja lõhki ja ma austan teda liiga palju, et takistada temal see protsess läbida just tema oma ajaga.
Ma tean, mis tähendab, kui sekkutakse tervenemise protsessi, see tähendab, et tuleb jälle alustada esimesest mänguruudust, uuesti ja uuesti ja uuesti. Just täpselt nii nagu mina visklesin. Kuid ma hindan teda selleks liiga palju.

Põgenejal on vaja püüda armastada kogu südamest kedagi teist, enne kui nad on valmis tagasi tulema oma kaksiku juurde. Nad peavad katsetama ja kukkuma ja katsetama uuesti.
Neil tuleb õppida olema koos kogu selle ebamugavuse ja kaotusevaluga.
Neil tuleb endale ette kujutada oma kaksikut kellegi teisega ja saada hakkama kaotusvaluga sügaval kõhus, taibates, et keegi teine armastab nende Kaksikut nii nagu nemad oleks seda pidanud tegema.

Neil tuleb jõuda staadiumisse, kus nad soovivad, et suudleksid oma Kaksikut, kui suudlevad oma armupartnerit. Kujutades ette, et käed mis neid puudutavad on nende Kaksiku käed ja et iga kord, kui telefon heliseb on seal sõnum nende Jumalikult Kaaslaselt.
Neil tuleb ilma jääda kõigest, enne kui nad suudavad hakata taas usaldama ja unistama.

Mõnikord läbivad nad selle kõik olles teadmatuses  sellest, et nad on kaksikud ja kõrgelt vaimsed. Mõnikord.
Neil ei ole samasugust kindlust ja juhendust kui meil.
Neil on vaja õppida usaldama oma enese unenägusid ja intuitsiooni.
Nad näevad numbreid, mis korduvalt neile silma jäävad, taipamata mida need tähendavad.

Neil tuleb muutuda tühjaks tassiks, enne kui sinna sisse mahub armastus.
Neil tuleb mõista, et hülgamishirm ei saa olla suurem kui nende vaprus, ning et vaikus nende ja nende kaksiku vahel ei toeta enam neid nende isiklikul teekonnal.
Kuid enne, kui see kõik saab juhtuma, on vajalik terevenemise protsessiks aega ja ruumi.
Üksindus, vaikus, viha, raev, kaitse, kahtlus, segadus, teadvustamine, vastu võtmine ja üles tunnistus.

Mul on teile täna paar uudist ja see ei saa olema ilus.
Osad teist tunnevad ennast minu sõnumitest solvatuna, justnagu mina olin, kui mu juhendajad minuga neid jagasid.
Osad teist pühivad need lihtsalt kõrvale, öeldes, et see ei resoneeru nendega. Hiljem, kui aga nende peale mõtlema hakkate taipate, et tegelikult resoneerus küll.
Need võivad teid vihastada, ehmatada ja need võivad mõjuda nii, et hakkate kahtlema kogu Teekonnas, kuid kui ma seda kõike täna teiega ei jaga, siis ei tee ma mitte kellelegi head.

Me kõik oleme “põgenejad”.
Sa oled põgenik isegi kui sa parasjagu oled “tagaajaja” rollis, sest sa ikkagi põgened teatud aspektide eest iseeneses, isegi veel täna, selle tõenduseks on aga see, et sa oled “tagaajaja” lihtsalt selleks, et hajutada tähelepanu faktilt, et sul on ikka veel tervenemise protsess pooleli.

Kui sa ei oleks põgenemas, siis te oleksite juba koosluses.
Sa oled põgenemas, kui sa mõtled et sul on vaja SEDA tööd, või SEDA kaalu, või SEDA maja, või et sa PEAD olema mingis kindlas olemises enne kui su Kaksik tagasi tuleb. Sa paned tingimusi oma olukordadesse ja leiad vabandusi, et sa ei saa veel olla oma kaksikuga ning tekitad endale kuvandi, et aga tegelikult jookseb ju tema sinu eest ära.

Mis on see sinu teema, mida sa veel ei julge ausalt vaadata?
Sest ma võin garanteerida, et täpselt seesama teema on veel ka kaksikul töötlemata.

Kas te ei tunne ennast mingis asjas hästi ja loodate, et see muutub enne kui kooslus saab loodud?
Kas te petate ennast selle ideega, et see on teema, millega kaksik peab veel tegelema?

Ma ei arvusta siin kedagi, mul tuli kogu see jamps läbida oma Teekonnal. Ma kasutasin tema vajadust terveneda, vabanduseks meie vahelisele füüsilisele eemalolule, selle asemel, et vaadata oma “põgenejat” endas kui “jälitajat”.
Kas teie “jälitamine” on tähelepanu hajutamine varjumina teemadelt, millega te kohe kuidagi ei taha silmitsi seista?

Kas te tunnete ennast oma vaimsetes tehnikates “võimsamatena”, kui nimetate ennast “Jälitajateks”?
Kas te arvate, et teie kaksik läbib kergemaid protsesse ja teie jaoks on teie valu suurem kui nende oma ning te nimetate neid põgenejateks ja vähem arenenuteks?

Teine uudis pole sugugi ilusam, seega, turvavööd peale.

Teie Kaksikud ei põgene teie eest, nad põgenevad iseenese aspektide eest neis enestes. Nende kappides kolistavate luukerede eest. Need on varjumina teemad, mida te ei ole täielikult veel teadvustanud ega omaks võtnud, seega ei ole seda teinud ka nemad.

Loe nüüd see uuesti ja lase sellel settida.

Ei Ana, ma olen teinud kogu tervenemise!
Ei Ana, ma olen valmis!

Ma võin öelda, et see on jama!

Niikaua kuni sa kõnnid sellel kenal keral, mida me kutsume maaks, ei ole sa valmis ja tervened.
Selles ongi asja ilu!
Et me ei tea kõike ja me ei ole veel teada saanud pooltki sellest, mida me peaksime.
Et meis on tegelikult piisavalt ruumi, et areneda.

Nii, mis teemad need on, mille eest sa ikka veel jooksed ja jätkuvalt “tõrjud” sellega ka oma Kaksikut eemale?
Teisest küljest, mis teemadega su Kaksik pole valmis silmitsi seisma, sellest tulenevalt siis ka sinu enda teemad?

Kas nad on valetajad? Millistel elualadel ei ole te ise endaga lõpuni aus?
Kas nad on argpüksid? Millistel elualadel pole te ise piisavalt vaprad?
Kas nad kardavad pühendumust? Kuidas te ise ennast saboteerite ja ei ole täielikult pühendunud?
Kas nad on teises suhtes? Kuipalju te ise hoiate elus ebatervet suhtlemist oma enda elus?
Kas nad on nõus vähemaga, kui nad vääriksid? Kuidas see peegeldub teie endi käitumist oma elus?
Kas nad on sõltlased? Kuidas te ise oma elukogemusest emotsionaalselt eemaldunud olete?

Ma tean, ei ole sugugi kerge vaadata peeglisse ja tunnistada endale neid asju, mis meis endis on väärastunud, kuid mida rohkem me õpime tundma oma varjumina ja mida madalamale me läheme oma Olemi pimedamatesse soppidesse, seda kõrgemale me saame minna teadlikkuses ja seda eredamalt suudame särada oma valguses.

Me sukeldume sügavale, kraabime küüntega põhjamuda ja siis ujume uuesti üles, et tõmmata üks suur sõõm õhku.
Seejärel sukeldume uuesti, ja uuesti, ja uuesti kuni seal ei ole enam midagi jäänud.

Kui te vaatate tõtt oma varjudega ja oma hirmudega, siis ei ole nendel enam teie üle võimu. Teie võit! Need lahustuvad teie hinges ja muutuvad osaks kogemusest ja ei määratle seda, kes te olete.

Minevik ei ole midagi muud kui kellegi kõver nägemus, kes ei ole päriselt olevikus.
Need on vaid halvad mälestused unenäost.

Kuid olgu vägevad kiidetud, te olete nüüd üles ärganud.
Kõik see oli vaid halb uni. Mu laps, ärka üles.
Lõpeta põgenemine millegi sellise eest, mida ei ole enam sinu uues reaalsuses ja hakka vastu võtma kõike seda, mida pakutakse just praegu.

Te olete seal, kus te olete, sest see on see koht kus te peategi olema ja mina istun siin ning kirjutan seda teile kõigile, sest sest me kõik leppisime kokku, et ühel hetkel me tuletame meelde, et me kõik oleme põgenejad, isegi kui me oleme jälitajad ja meil tuleb lõpetada iseenese eest põgenemine.

See on meie meeldetuletus, meie äratuskell.

Ma võin ise tunnistada, et lugedes neid staadiumeid, mida ma just kirjeldasin, näen ma ennast nii mõneski neist, olenemata sellest, et minu käitumine ei ole enam ammu selline nagu oli siis.
Ma näen ennast jätkuvalt põgenejana ja ma võin ikka veel määratleda ennast jälitajana. Seda mitte ilmtingimata minu KaksikLeegi dünaamikas, vaid väga mitmes teises valdkonnas oma elus. Ja see on selge kui päev, et ma tegelikult kannan seda üle nii oma kaksikule, kui oma muudele eluvaldkondadele.

Endale tunnistamisest ja vastu võtmisest saame tegelikult niipalju vabadust. Kollektiivina me vabastame endeid häbi ahelatest ja hingedena me vabastame endeid vanadest paradigmadest ja astume nii vajalikku KaksikLeegi uude mustrisse, mis on kohe kohe tekkimas.

Ma väga loodan, et need sõnumid raputasid teid üles, nagu kange martiini kahe oliiviga ja et need jõustavad teid saamaks parimateks versioonideks iseendast, mis on üldse selles kehastuses eksisteerinud. Pidage alati meeles, et kuhu iganes te lähete, seal te olete, seega lõpetage põgenemine ja kallistage oma varjumina juba täna.

Ma palvetan, et teie hinged lastaks vabaks ja et te leiaksite tingimusteta armastuse ja kogu mugavuse meis kõigis, kollektiivis.
Ärge unustage, ME OLEME ÜKS, ja te ei ole mitte kunagi üksinda.

Ma saadan teile hiiglasliku koguse armastust ja tervendavat valgust.
Ma armastan teid kõiki kogu südamest ja ma loodan, et teie valgus ei tuhmuks kunagi.

Üles Raputatud Põgenik,
Ana

Tõlkis Elle Vihman

Originaal:  https://thebloomfromwithinproject.blogspot.com.ee/2017/12/twin-flame-vitamin-intake-stages-of.html#more