KaksikLeekide Sõnumid: Need inetud peegeldused.

14.12.2017 Ana Souto

Ääremärkus: Kui see artikkel käivitab sinus vanu jamasid, emba seda valu ja loe seda hiljem uuesti. Minu eesmärk ei ole haiget teha kuid need sõnumid energiatest võtsin ma täna vastu. Saadan teile palju tervendavat energiat ja armastust, kõigile teile.

Kallid Ärkajad,

Minu jaoks on kirjutamine omamoodi tervendamine.

Vahet pole kas ma oksendan siin oma enese emotsioone, või vahendan oma energeetilise tiimi juhendusi, kui peale postituse kirjutamist ma ei nuta nagu laps, ega näe välja nagu Brandon Lee „Kaarnas“ ja ei laula peegli ees „Ma olen Ilus“ Cristina Aguilleralt, või ei ole nii kõvasti naernud, et tilgad püksis ega ole tõstnud oma sagedust kõrgemaks – siis ma ei postita seda artiklit üldsegi.

Ma pean seda tundma oma kontides, oma nahas ja oma hinges.

Ma vajan seda, et mulle tekib selga tibutagi, et sisikond keerab ja peas löövad põlema lambikesed, muul juhul ei ole see lihtsalt mitte midagi väärt.

Mõnda aega tagasi ma otsustasin elada oma elu täiel rinnal, ilma igasuguste vabandusteta.

Ma otsustasin, et ma võtan omaks kõik selle pimeduse ja inetu poole iseenesest ning sellest hetkest alates oleme me endid igal õhtul magama kaisutanud. Ma annan talle kogu oma armastuse, tegelikult isegi rohkem, kui oma helgemale poolele.

Vahest inimesed unustavad, et ma olen lisaks kõigele ka inimene ja et ma olen KaksikLeek, igatsedes sellel teekonnal oma Kaksikut, tervendades vanu haavu ja tehes negatiivsusele eneses ja kollektiivis puhastustuld.

Kuid ma ei unusta kunagi oma inimlikku poolt.

Ma emban seda igal võimalikul hetkel ja nii kõvasti kui ma vaid suudan.

Minu helgem pool on ilus, pehme ja karvane, kutsikas keda sa näed lemmikloomapoes.
Sa lihtsalt tahad teda kallistada ja viia ta omale koju.
Ta on nii armas ja kerge armastada.

Minu varjumina on ühe silmaga, kolme jalaga, pügatud vana peni kes haiseb varjupaiga järgi.
Ja seepärast ma annan talle rohkem armastust kui sellele kaunile kutsikale.
See on see pool minust, mis vajab armastust rohkem kui midagi muud ja ma teen temast oma prioriteedi igaks päevaks.

Ma kallistan teda ja ma mängin temaga oma elutoa põrandal. Ma pesen teda ja sügan tema kõhtu, kui ta andumusest ja õnnelikkusest oma saba liputab.

Ennemalt ta hammustas inimesi ja oli väga agressiivne, seega ta saadeti varjupaika. Tal ei ole ilusat minevikku ja tema sugupuu ei ole kuigi kuulus, kuid ta väärib samamoodi armastust, seega ma otsustasin ta omale adopteerida ja viia ta endaga koju.

Ta oli minuga alati kui ma teda vajasin ja ta kaitses alati minu seljatagust. Ta karjus viletsate juhtide peale ja sajatas needusi vägivaldsetele inimestele, raputas korralikult jobukakke, solvas inimesi kes olid minuga lugupidamatud, prõmmis ustega, kui mina olin vihane, käitus ettearvamatult, kui mina sain haiget.

Tema aitas mul varjata minu valu ja haiget saamisi, kui ma ei tahtnud seda jagada mitte kellegi teisega ja tema oli mu kõrval, kui mu elus olid kõige ohtlikumad olukorrad.

Mõnda aega ma tõukasin teda enesest eemale, ma ei mõistnud, et ta oli tegelikult minu sõber ja et ta käis ikka ja jälle mu ukse taga kraapimas, et ma laseksin ta tagasi sisse, kuid ma olin kaotanud oma usalduse tema võimesse käituda korralikult ja seega ma keeldusin teda nägemast.

Ma eirasin teda, jätsin hooletusse ja vähendasin teda igal võimalikul viisil.
Ta hakkas minu peale kurjaks saama ja võis vahest kähvata, kui ma püüdsin teha häid tegusid.
Ta võis minu peale saada väga vihaseks, sest ma ei teadvustanud tema olemasolu mitte sugugi.

Ta tundis ennast hüljatuna, eemale tõugatuna ja armastuseta, Taaskord, seega ta võis ikka ja jälle kontrolli alt väljuda, kuni selle päevani kui ma lasksin ta sisse tagasi ja tutvustasin talle uusi reegleid, juhuks kui ta tahab minuga jääda.

„Me oleme tiim. Sina näitad mulle mida on minul vaja teha ja kutsikas saab ise hakkama. Sa ei tohi enam siin inimestele viga teha. Ja nüüd pesema, sest sa haised nagu prügimägi!“

 

Ja nii hakkas ta mulle näitama endast neid külgi mida ma veel ei teadnud ja ma hakkasin mõistma tema käitumisi. Ma nägin kuskohast oli pärit see valu, sest teda oli korduvalt eemale lükatud ja hüljatud, te ei saanud enam mitte kedagi usaldada. Just täpselt nagu minagi.
Ta oli näägutaja, nõudlik, klammerduv, kuri, armukade, väiklane ja kättemaksuhimuline kui ta tuli „koju“, kuid kui ma hakkasin talle igapäevaselt jagama armastust siis kõik muutus.

Teie varjumina on seesama hüljatud vana peni, teie enda ja need penid vajavad rohkem armastust kui teie armsad kutsikad.

Ei ole kerge töö hoolitseda oma vigade eest ja armastada neid tingimusteta, kuid see on nii hädavajalik meie enda arengu ja kasvamise jaoks.
Need on need aspektid teist endist, mida tuleb igapäevaselt kallistada ja tunnustada.
Need on valu, haavade, alanduste, häbi, piinlikkuse, süüdistuste, hüljatuste, ära tõukamiste, armukadeduse ja kättemaksu pimedam pool.

Need on valguse puudumine ja seepärast need vajavadki rohkem valgust kui meie helgem pool.

Teil tuleb kaevuda sügavale ja seda tuleb teha ise.
Ilma tunnistajateta, ilma abita, ilma toetuseta.
Ainult te ise ja nemad, pimeduses, ilma maskideta, ilma trikitamisteta.

Kui sügavale olete te valmis minema?

Kas te tahate endast välja kaevata narkomaani?
Alkohooliku endast?
Varga endast?
Petise endast?
Trikitaja enesest?
Vägistatu enesest?
Kurjategija enesest?
Halva lapsevanema iseenesest?
Sõnakuulmatu poja/tütre iseenesest?
Selle katkise iseenesest?
Vaese iseenesest?
Kaotused iseenesest?
Inetu ulguja iseenesest?
Üliemotsionaalse sinust enesest?
Ebakindla iseenesest
Selle hüljatu sinu enese seest?
Selle ära tõugatu sinust enesest?
Selle paksu ?
Selle pole piisavalt ilusa?
Selle edutamatu sinu seest?
Selle ebausaldusväärse sõbra sinust enesest?
Valetaja?
Eputaja?
Egoistliku sinu enese seest?
Selle mõttetu ja pinnapealse sinus eneses?
Selle seksisõltlase sinust enesest?
Selle julma sinust enesest?
Selle agressori iseenesest?
Selle ohvri iseenesest?

Kui sügavale sa tahad kaevuda? 

Ja kas sa oled valmis neid kõiki armastama, kui sa oled nad kõik juba korra välja kaevanud?
Kas sa hoolitsed nende eest oma valgusega?
Ka sa usaldad neid piisavalt, et neid iseenese sisse tagasi lubada?

 

Meie varjumina ja helgemina peaksid elama koos harmoonias ja sama loomulikult nagu te pilgutate silmadega.
Teed silmad lahti on valge.
Paned silmad kinni on pimedus.
Siis avad silmad uuesti ja valgus tuleb tagasi.
Päeva jooksul teeme seda miljoneid kordi isegi seda taipamata, sest me oleme juba ammu harjunud sellega, et meie ümber on pidevalt valgus.
Pilgutame silmi ja isegi ei teadvusta pimedust, mis siis tekib. See on loomulik sest mõlemad tegevused on sünkroonis ja harmoonias.

 

Kätte on jõudnud meie Teekonna see osa, kus me ei tohi enam karta oma Varjumina.
Enam ei ole aega ega ka ruumi hirmule.

 Me peame olema võimelised maha võtma Maskid millega me elame ja väärtustada oma Tõde armulikkuses ja vapruses.

Kui te ei võta tõeliselt omaks oma Tõde ja ei emba oma Varjumina, siis kuidas saab teie Kaksik, kui osa teie Olemist, teha sama oma poolel?

 Teie Varjumina ei ole teie vaenlane. Teie Varjumina on teie vaimse arengu katalüsaator.

 Tegelikult on teie enda otsustada, kas armastate ühte hunti ja toidate teist, kuid nad mõlemad vajavad harmoonilist olemasolu teis enestes.

 Teie Varjumina ei tee teid kuidagi vähemaks kui te olete, tegelikult ta jõustab teid vajalike tööriistadega, et arendada ennast oma täielikule Olemi potensiaali.

 Kuid esmalt on vaja teil teha otsus nende omaks võtmiseks, võtke nad endaga koju, peske nad puhtaks ja armastage neid iga päev, et nad ei tunneks ennast hüljatute ega ära põlatutena.

 Teil tuleb ennast täielikult omaks tunnistada, kõigi vigade ja inetustega.

 Mida rohkem enese pooli te välja näitate seda rohkem on teie endi osi mida te saate armastada ja mille eest hoolitseda.
Kui hea sõber jagab teiega valusat kogemust ja mitte nii armastusväärset poolt neist, siis te ju ei arvusta teda, te toetate neid läbi selle valu, ehk siis, miks te ei tee sama enda jaoks?

 

Miks ei suuda te võtta omaks samasugust poolt iseeneses, et seda armastada ja aktsepteerida?
Niipea, kui te suudate omaks võtta oma varjuosad, muutuvad need kontrollitavateks, kuid mida kauem te neid tõrjute, seda kauem ja ootamatumalt hüppavad need välja ja võivad plahvatada kõige ebamugavamal hetkel.

Puhake ja võtke maha maskid. See on väga toetav ja annab niisuguse vabaduse tunde, et võite lendu tõusta.

On aeg olla vaba ja unikaalne ja just seesama kiiksuga tegelane kes sa tõeliselt oled.

Te olete loodud armastusest ja valgusest ja graatsiast ja ilust.
Ärge laske varjupooltel oma valgust ära neelata.
Ei täna ega mitte kunagi.

Kui varjud hiilivad ligi, siis andke taskulambist neile tuld!
Tooge välja Kutsikas ja Vana Peni, on tantsu aeg!

Pane tähele, et kui sa nendega tantsid, siis ei ole neil sinu üle mingit jõudu.
Olgu taevas tänatud, selle eest, kes leiutas muusika. Ausalt, noh! 

Saadan teile kõigile armastust ja valgust ja loodan, et leidsite selles artiklis täna vajaliku jõu ja toetuse, et jätkata arengut iseenese selle kehastuse parimaks versiooniks arenemiseks. 

Homme kui te ärkate, võtate vastu järjekordse uuenduse, ja olete taaskord parem kui täna.

See on suurepärane tunne! Olla Elus!

 

Kutsika ja Vana Peni armastaja,

Ana

Tõlkis Elle Vihman

Originaali oli sellel aadressil, kuid on 13.07.2019 seisuga eemaldatud: https://thebloomfromwithinproject.blogspot.com.ee/2017/12/twin-flame-vitamin-intake-ugly-mirror.html#more