14.01.2018 Ana Souto

Kallid Kaasteelised,

Täpselt 28 aastat tagasi läks minu vanaema üle vaimumaailma.

Ta oli minu jaoks nagu teine ema, enamus kõige imelisematest mälestustest on mul seotud temaga ja tema kinkis mulle minu lapsepõlve kõige kaunimad mälestused.

Ei möödu päevagi, kui ma ei igatseks teda, tema lõhna, tema pehmet nahka, tema headust, tema ilu ja naeru.

Tema nimi oli Victoria ja nii nagu tema nime tähendus on võit, on  mälestused temast minu jaoks võidukad, isegi minu kõige pimedamatel hetkedel.

Paar tundi enne tema lahkumist, mängisin ma oma magamistoa põrandal nukuga, ta tuli mu juurde, vaatas mulle sügavalt silma ja ütles: „Tule siia ja anna mulle musi. Ma ei tule enam siia tagasi“ ja siis sain ma temalt kõige suurema kallistuse üldse.

Ma arvasin, et ta läheb koju, tegelikult ta ju läkski sellel päeval „koju“.

 Peale seda ei näinud ma teda enam kunagi, samuti ei mänginud ma selle nukuga peale seda päeva enam kunagi.

Minu aju seostas selle nuku kaotuse valusa kogemusega ja seega ma hülgasin selle nuku täielikult, isegi taipamata, et ma seda teen.

Täna istub see nukuke aga siinsamas minu juures, kui ma seda artiklit kirjutan. Ta mängib mu juustega ja ma võin tunda selle lõhna enda ümber, selles vaimumaailma ja selle dimensiooni täiuslikus ühenduses. 

Ta tahab rääkida õnnelikkusest ja me koos soovime muuta teie nägemust sellest, mis teid teeb õnnelikuks ja ümber programmeerida see jonnakas aju, et te suudaksite unustada kõik selle, mis teile õpetati ja suudaksite hakata õnnelik OLEMA juba täna, selle asemel et otsida õnnelikkust endast väljastpoolt.

Õnnelikkus on päris kindlasti sügavalt isiklik asi, isegi olenemata sellest, et enamus nägemusi ei ühti paljude inimeste jaoks.

Kui me olime lapsed, siis võisime seostada õnnelikkusega juba maasikajäätist, kuid praeguse arengu ja teadmistega ei pruugi see enam sugugi kokku käia. Kuigi maasikajäätis võib teis jätkuvalt esile kutsuda õnnetunde, kuid see mineviku emotsioon ei taastu enam kunagi päriselt sellel kujul, mis ta oli lapsena.

See õnnelikkuse mälestus käivitub teis täna vaid siis kui te saate seda imelist maasikajätist ja seepärast, et see emotsioon on teie ajus ankurdatud õnnetundesse ja teie keha võtab seda vastu kui naudingut.

Sama moodi on kui teile pakutakse süüa midagi, mida te ei armastanud lapsena või mingi sarnane tegevus, siis see vallandab ebamugavuse tunde, te tunnete seda oma füüsilises kehas, ja teadvustades, et see on midagi mida te enam kogeda ei taha ja te mässate selle vastu samamoodi nagu mina tegin selle nukuga 28 aastat tagasi.

Päästikud on lihtsalt suunaviidad millelegi, mis vajab tähelepanelikumat läbivaatamist. Need näitavad teile seda, mis käivitab teis endis mingisuguse käitumismustri ja see omakorda paneb teid iga kord, kui te sellega kohtute, ühte moodi reageerima. Need käivitavad teis „Võitle või Põgene“ reageeringu. Kui te juba olete suutnud need päästikud/vallandajad tuvastada, siis saate hakata neid muutma ja looma teistsuguseid ankruid tulevikuks, ehk siis suudate lõpuks need päästikud tühistada ning läbi selle muuta need endised päästikud puhtalt katalüsaatoriteks, mis aitavad teie hingel areneda.

Ankrud on teie ajus loodud seosed, mis ühendavad mälestuse emotsiooniga ja seega, kui meie ankrud pole tervislikud ja on seostatavad millegi meile kahjulikuga, siis me läheme nn käima ja reageerime kahjulikul viisil, taaskord.

Kujutage ette, et õues jalutades tunnete te tuttavat lõhna, siis te mõtlete kohe sellele kellelegi, kes teie teadmist mööda kasutab sedasama lõhna. Teie suhe selle inimesega annab värvi emotsioonile mis teie kehas sellel hetkel käivitub. Seega, kui teil oli selle inimesega hea kogemus, siis arvatavasti tunnete õnnelikkust, rõõmu või mõnda muud positiivset emotsiooni. Teisalt, kui teie kogemus nendega ei olnud just kõige meeldivam, siis teie aju annab koheselt alateadliku ettekirjutise, et tunda vastumeelsust või vastikust, seda puhtalt mälestusest selle inimese suhtes kes kunagi ammu seda lõhna kasutas, samamoodi selle lõhna suhtes.

Minu ema kasvas üles maakohas, ja iga kord kui keegi jäi haigeks, siis kogukond tõi sinna perre valmis tehtud toitu, see oli võimalus näidata oma austust ja pakkuda turvatunnet. Tänaseks käivitab vaid banaani lõhn temas seose surmaga, seda isegi vaatamata sellele, et tegelikult pole nende kahe asja vahel mitte mingit seost.

Päästikud on kinnitunud ja neid pole võimalik muuta, sest need on arengu suunaviidad, kuid seevastu ankruid on võimalik luua iseenese meele üleprogrammeerimisega, ühendades need millegi meeldivaga. Need kes on tuttavad NLP (neurolingvistilised programmeerimised) protsessidega, teavad, et on võimalik konkreetselt tagasi minna oma mälestustesse, mingisse kindlasse sündmusesse ja muuta oma suhtumist sellesse ning seega saab selle sündmuse ankurdada uude emotsiooni, mis muudab teie suhtumist sellesse sündmusesse ja seega liiguvad ka teised olukorrad teisiti edasi. Mitte ainult teistmoodi teiste inimeste suhtes ja nendega suhtlemises, vaid juba üldiselt hoopis teisiti teie endaga ja teie nägemusega sellest kes te enda arvates olete.

Kujutame ette, et te tegite minevikus midagi mida te kahetsete ja täna te soovite, et oleksite seda teinud teisiti. Sellega mälestusega on seotud madalad energiad, mis on omakorda seotud inimesega, sellise olukorraga ja osaliselt ka sellega kuidas te määratlete ennast. Mälestus sellest olukorrast on lihtsalt osa teie enda nägemusest ja ei hõlma kõiki erinevaid vaatenurki sellest olukorrast. See on sama kui me läheme mõlemad ühele ja samale kontserdile ja saame piletid erinevatesse kohtadesse. Kui mind paigutati vasakule serva lava suhtes ja teid paremale, siis me mõlemad vaataksime ühte ja sama etendust, kuid meil oleks erinevad vaated ja tajud sellest etendusest. Mulle nähtav osa tekitaks päästikuid ja ankruid minus, samas kui sinu vaateväli annaks sinule samamoodi just sinu päästikud ja ankrud. Kuid kas me just ei vaadanud ühte ja sedasama etendust?

Võib-olla, et keegi põrkas vastu mind, kuid ma ei loksutanud seda maha ja võisin naerda kogu selle olukorra peale, kuid teil oli sarnane olukord, samas kui kogu klaasis olev õlle loksus teie lemmikpluusi peale. Seega olete te altimad looma selle etendusega seoses negatiivseid seoseid.

Kas taipate, kuhu ma sellega tüürin? 

KES sa selles maailmas oled, pole pooltki nii tähtis, kui see KUIDAS sa oled selles maailmas.

See KES paneb teid analüüsima kõike seda, mida te olete selle elu jooksul, et te jõuaksite oma evolutsiooni mõistmiseni ja seega hinnata ennast kas heaks või halvaks inimeseks, toetudes oma mineviku tegudele. Kuid tõde on see, et head inimesed teevad halbu asju ja halvad inimesed teevad häid tegusid, sest me kõik liigume selles suunas, mida meil on vaja saavutada hingetasandil iseenese isikliku kasvamise jaoks ja määratleda enese indiviidi selles maailmas.

Kui te keskendute aga KUIDAS te selles maailmas olete, siis see tõmbab teid koheselt praegusesse hetke ja vabastab teid mineviku mälestustest, mis mitte kuskilt otsast ei määratle seda KES te olete. KUIDAS te selles maailmas olete on teie praeguse hetke MINA versiooni kujutus, mis on joondumuses teie hinge vajaduste ja teie tuleviku ambitsioonidega, hoolimata teie minevikust ja see ongi see, mida mina nimetan vabaduseks.

Nii, ja kui ma nüüd küsiksin: „Mida te oma elult tahate?“ siis te arvatavasti vastaks mulle: „Ma tahan olla õnnelik, Ana!“ ja ma ütleksin selle peale: „Siis lihtsalt OLE õnnelik!“ Ja ikkagi läheksite te otsima õnnelikkust enesest väljastpoolt, selle asemel, et võtta kuulad minu nõuannet ja lihtsalt OLLA.

Õnnelikkuse otsimine on peamine õnnetu olemise põhjus.

Juba ainuüksi see fakt, et te otsite midagi enesest väljast on ülisuur ohumärk sellest, et teie elus seda ei ole, teil PUUDUB õnnelikkus ja mis veel hullem, te otsite seda välistest faktoritest, selle asemel te võiksite lihtsalt süveneda iseendasse ja lihtsalt OLLA? Miks te seda peaksite muidu otsima, kui teil seda juba pole?

Seda saab võrrelda sellega, et mul on sahtlid täis kehapiimasid, hoolimata sellest, et ma neid samahästi kui ei kasuta ja et ma ikkagi ostan neid juurde, sest neid on nii palju erinevate lõhnadega ja need lõhnad käivitavad minus häid emotsioone, no ja nii ma siis ostangi jälle uue. See lõputu täiusliku lõhna otsimine, ilma igasuguse tänulikkuse näitamiseta nende suhtes mis mul juba olemas on, on tegelikult minu rahulolematuse ja otsingute jätkamise peamine põhjus Sõna otseses mõttes, ma pole lõpetanud kehapiimade nuusutamist!

Ma olen kirjutanud sellest, kuidas te panete oma õnnelikkuse laeka võtme kellegi teise taskusse ja kuidas te genereerite endale selliselt käituse kindla läbikukkumise.

Kui väline tegur või isik on vastutav teie õnnelikkuse eest, siis võite kindel olla, et kui nad otsustavad selle andmise lõpetada, siis olete taas õnnetu. Nende õnnetu olemine saab samuti teile osaks, kuid kui te keskendute sellele, et teie olete oma õnnelikkuse ainulooja, samuti keskendub sellele teine inimene ja siis panustate te mõlemad teineteise ellu. Mõlemad õnnelikkused täiendavad teineteist kaunilt, ilma igasuguse surve või eeldusega teineteisest.

Mis on õnnelikkus, mis on õnnelikkuse allikas ja kuidas me seda saame üles leida?

Õnnelikkus on sisemine emotsioon ja seega toodetakse seda meis endis ja jagatakse välismaailma. Te ei saa õnnelikkust osta grammi või kilo kaupa, kuid te saate koputada õnne allikale, mis juba eelnevalt on teis endis olemas ning tõsta see pinnale, et seda suurendada ja avardada. Teie, kui oma enese reaalsuse LOOJAD, olete vastutavad selle kõige eest, mida te oma ellu kutsute ja manifesteerite ehk siis, kui õnnelikkus on teie eesmärk, siis tuleb teil osata minna iseenesesse ja luua iseenese versioon sellest emotsioonist. Teiste sõnadega, see mis on minu jaoks õnnelikkus, ei pruugi kuskilt otsast käivitada seda emotsiooni teis ja vastupidi, kuid selle allikas on üks ja seesama. Õnnelikkuse allikas on teie ISE ja mitte kunagi mingid välised faktorid või inimesed, sest nii nagu ma enne ütlesin, nende kontseptsioon õnnelikkusest ei pruugi olla sama mis see on teile. Ja just sellest punktist te paneksite endale tingimusi, et saavutada midagi mis on väljaspool, kuid mis ei rahuldaks teie enda isiklikke vajadusi.

Nagu kõik muugi meie elus, on õnnelikkus see, mida ei ole vaja otsida ega leida. Õnnelikkus leiab meid, kui me oleme piisavalt vaprad, et istuda vaikuses ja kuulata meie südame ja hinge laulu. See leiab meid tasakaalus ja vaikuses. See hiilib meile ligi ja kui ta seda teeb, siis tuleb meil sellest kinni haarata oma kahe palja käega ja võimendada seda iseenese sees ning panna see avarduma kaugele meie füüsilisest kehast, täpselt nagu ilutulestiku plahvatus, mis teeb meid hingetuks ja paneb ahhetama. Kui te juba korra olete sellest emotsioonist kinni saanud ei lase te enam kunagi sellest lahti ja ma võin teile lubada, et mitte miski ega mitte keegi ei suuda teid teha õnnetuks, sest teist on saanud selle emotsiooni ainulooja.

Kui me vaid saaksime kustutada definitsiooni väljendi kohta „õnnelikkus sinu enese sees“, siis me võiksime päevade kaupa lihtsalt tunda imestust selle üle kui palju on tegelikult asju, mis teevad meid õnnelikuks praeguses ajahetkes, ja just praeguses ajahetkes ja veel just praeguses hetkes.

See praegune hetk on ainus mis on, kus minevik ja tulevik on korraga ilma, et me seda isegi tähele paneksime. On olemas praegu ja praegu ja lihtsalt praegu. Laps oskab olla õnnelik lihtsalt OLEMISE tõttu. Nad ei otsi seda, nad lihtsalt lubavad sellel tekkida takistamata selle teket ja püsides õnnelikkuse võnkesageduses. Nad ei mõtle oma käitumiste tagajärgedest ega mõjudest, sest nad on sellest õnnelikkuse emotsioonist täielikult hõivatud, keskendunud ja läbi imbunud ja seega see võimendub neis koheselt ning lõppkokkuvõttes tõmbab sarnast pidevalt juurde.

Kui me aga saame vanemaks, siis kipub meie ego mängu ja meie õnnetunne saab tingimused lähtuvalt materiaalsetele hüvedele. Me oleme korraga õnnelikud, kui meil on olemas teatud muusikakeskus magamistoas, me oleme õnnelikud, kui meil saab keskkoolis olema püsisuhe, hoolimata sellest, kas nad teevad meid õnnelikuks või mitte. Me oleme õnnelikud, kuna me täidame õnnelikkuse kuvandit, mis meile on ühiskonna poolt rõõmsalt maha müüdud.

Paar aastat edasi ja me oleme õnnelikud, sest meil on auväärne töökoht, koos väärika ametinimetuse ja rahulduspakkuva palgaga, mis sellest, et me tegelikult tunneme ennast õnnetutena ja täitmatutena iga jumala päev. Me toetume õnnelikkuse väärale pildile, mis tekitati ühiskonna, perekonna, kultuuri ja moraali väärtustega

Siis leiate ennast oma kolmekümnendates, lahutatuna, üksikvanemana, töötuna ja tundes ennast kõike muud kui õnnelikuna, sest teilt on ära võetud kõik välise õnnelikkuse ja enesemäratluse, KES te olete selles maailmas, allikatest. Hoolimata sellest KUIDAS te selles maailmas olete.

Kui te korra juba üles ärkate, siis peavad kõik need vanad programmid surema, et te saaksite ennast uuesti määratleda, et mõista, mis on see mida TEIE ISE vajate ja mitte see, mida teised arvavad, et te vajate.

Teie hingeline areng on see mis kõrvaldab teist kõik need kõverikud ja välised saamatused, et te saaks süveneda iseenesesse ja vaadata ENESELE ausalt otsa.

Kui te lõpuks taipate, et õnnelikkus on OLEMISE vorm ja et te olete ainus allikas ja looja sellele emotsioonile, saate te vabaks sellest igavesest otsimisest ja saate lihtsalt OLLA.

Jahtides õnne võrdub paljuski liblika püüdmisega. See lendab teie eest minema niikaua, kuni te jooksete ja püüate seda kätte saada ning niipea, kui te oma sõrmedega tema tiibu puudutate, kaotab see oma maagia ja võime lennata.

Kuid kui te lihtsalt püsite paigal imetledes selle võimekust teid üllatada oma iga värvi, lõhna ja liikumisega siis see maandub teie käele ja puistab teie südamesse õnnelikkust.

Teid on valitud selle õnne jaoks. See leidis teid.

Ilma pingutamiseta, ilma vastupanuta ja ilma vajaduseta seda taga ajada.

Seda kõike puhtas ja siiras vaikelus ja lubamises.

Ma olen oma Hingepühapäeva online sessioonidel kasutanud paari visuaalset harjutust, kus ma õpetan kuidas madalaid emotsioone vähendada ja võimendada kõrgemaid.

Te võite seda vaadata siit:

Tihti inimesed küsivad minu käest, et „Ana, kuidas paganas suudad sa kogu aeg olla nii õnnelik?“

Minu vastus neile: „Mina olen oma enese õnnelikkuse allikas. Mina olen … “Oma kuningriigi kartmatu valitseja”

Teiste sõnadega, mina olen ÕNNELIKKUS, seega õnnelikkus on mina ja minu sees.

MINA OLEN ÕNNELIKKUS, seega õnnelikkus on minu ümber.

Kui õnnelikkus on osa sellest KES me oleme ja KUIDAS me oleme, siis ei ole olemas otsimist ja ootamist.

See on juba olemas kõiges selles mis MINA OLEN.

Kui on kohal MINA, siis on õnnelikkus juba kohal ja see pole mitte iialgi ära käinud.

See on vaja lihtsalt uuesti meelde tuletada.

KUI MINA OLEN ÕNNELIK, õnnelikkus on juba olemas ja mingit otsimist pole vaja.

Seega, ainus asi, mida mul tuleb teha, on OLLA KOHAL ISEENESES.

Lihtsalt OLE õnnelik.

Leidke eneses täna see emotsioon, haarake sellest kinni kahe käega, pange see keerlema teie enese Olemis, võimendage seda inimlikkusesse ja avardage seda lõpmatusse.

Teil pole vaja punnitada seda, mis te juba olete, teil tuleb lihtsalt lubada sellel OLLA.

OLGE õnnelik täna.

OLGE selle emotsiooni looja iseeneses ja see, kes jagab seda kogu inimkonnale.

Õpetage inimestele alati, KUIDAS olla õnnelik oma Teekonnal ja olge piisavalt alandlikud, et jagada oma õnnelikkust sellega, kes seda vajab.

Lõppude lõpuks te olete piiritud allikad sellest, mida te soovite luua, seega olge sellega suuremeelsed.

Ja üsna pea kuulete, kuidas teilt küsitakse: „Kuidas pagana pärast suudad sa olla nii õnnelik kogu aeg?“

Ja siis saate te vastata „Ma ei püüa olla, ma lihtsalt OLEN, ma lihtsalt luban sellel OLLA.“

Me elame imelises maailmas, kogu iva on selle ilu võimendamises iseeneses ja muutes selle nakkavaks ja teistele inspiratsiooniks.

Ma saadan teile täna palju õnnelikkust, rõõmu armastust ja valgust ja palvetan, et te kõik olete turvaliselt ja kaitstud omaenese südame Väes.

Pidage alati meeles, et me PUHKEME ÕIDE SEESTPOOLT ❤

Õnnelik Õitseja,

Ana

Tõlkis Elle Vihman

Originaali leiate siit: https://thebloomfromwithinproject.blogspot.com.ee/2018/01/higher-insights-from-above-one-way.html#more