ET Kroonikad: Aegjooned, paralleel reaalsused ja quantum hüpped


Pildiotsingu Vessel for your soul tulemus10.10.2017 Ana Souto

Kallid Teekaaslased,

Kui teil oli enne tunne, et minu eelmised postitused olid kaugel teiselpool reaalsuskardinat, siis oodake, kui te seda loete.

 

Minu „vaimsest kapist välja tulemine“ on aset leidnud väga paljudes tasandites. Esmalt tuli mul oma emaga, oma perekonna ja sõpradega läbida jutuajamine „ma näen surnud inimesi“.

Seejärel tuli mul öelda: „Ma olen KaksikLeek!“ teha seda online ja teha endast narr, nii ma vähemalt arvasin. Hiljem hakkasin ma vahendama inglite sõnumeid ja postitama neid oma blogisse. Pfff, täiesti napakas, onju?

Ja täna olen ma astunud täielikult uude hulluse tasandisse, vist.

Ma olen viimastel päevadel vastu võtnud tohutult kosmilisi infopakette, universumi olenditelt.

„Kuule emme, mul oli teeõhtu tulnukaga!“ Jeahh, siis tundub juba tõesti, et ma olen täielikult mõistuse kaotanud.

 

Viimastel päevadel on mul olnud vaja rohkem kui paar sekundit, et oma sõprade küsimusele „Hey sina, millega tegeled?“ midagi normaalset vastata. Midagi sellist, mis ei jätaks muljet et ma oleksin tšilli pulbrit ninna tõmmanud!

 

Mulle soovitati jagada oma kogemust Quantum hüpetest aja joonte ja Paralleelreaalsuste vahel. Seega ma kanaldan terve selle artikli oma kõrgemalt minalt, kuna tema teab sellest superpalju, lisaks sellele on temal tohutut lõbus mind selle kõigega kiusata.

 

See ei ole mingi teaduslik artikkel, vaid puhtalt minu kogemus selles valdkonnas ja info, mida ma olen selle teemaga vastu võtnud, niisiis palun käivitage omaenese mõtlemisvõime selle kõige juures.

 

Paar päeva tagasi võtsin ma ühendust Wayne Lander`iga ja tema hakkas mind juhendama läbi minu unemaailma. Mõnda aega ei suutnud ma oma unesid meelde jätta ja pildid mis meenusid olid väga udused nagu need oleks olnud veidi nihkes raadiolained.

Niipalju ma siis teadsingi, sellest et ma olingi just see nihkes raadiolaine ja kui Wayne minuga paar päeva töötas, hakkasid juhtuma imelised asjad.

 

Ta tõmbas mu kroontsakra täiesti avali ja sellest alates hakkasin ma vastu võtma infot galaktilistelt olenditelt, seda nii oma uneajal kui ja ärkvelolekus.

Ma jagasin temaga oma kogemusi ja peaaegu alati küsisin lõpus: „Wayne, kas ma olen lootusetult hulluks läinud?“

Wayne aga vastas: „Ei, lase edasi, sa saad suurepäraselt hakkama!“

Nagu ta mulle hiljem selgitas:

„Tulel on vaja kolme asja: Midagi mis põleb, Hapnikku ja Kuumust.

Mina andsin sulle kuumuse.

Sinu äärmuslikud muutused on aga kinni selles, et SINA varustasid seda hapnikuga“

 

Esimesel ööl nägin ma korraliku ja selge unenäo, mida ma suutsin ma ka meelde jätta oli aasta alguses. See oli minust, kuidas ma olin kõrges klaasehitises, kus aknad olid painduvad ja sulaklaasi sain ma palja käega katsuda, täpselt nagu Neo Matrixis. Minu isiklik „ET“ viis mind hoone ülemisele korrusele, kus ma võisin aknast vaadata futuristlikku linna.

See oli hiiglaslik linn, mille ümber oli lõputu kõrbemaastik. Ma mäletan kuidas ma vaatasin päikest nagu ma pole seda kunagi näinud ja tundsin ülimat aukartust. Mul oli tunne, et ma olen kodus ja et ma olin seda terve oma elu igatsenud.

Valgest valgusest olend tuli mu juurde ja pani südametsakra sümboli mu kolmanda silma tsaktasse.

See lahustus minus ja ühines minu keharakkudega, justkui oleks olnud valge valguse vedelik, mis täitis kogu minu inimese keha.

Pole hullu, ma mõtlesin, kui ma üles ärkan siis ma kirjutan oma unenäo üles.

Alanud päeval hakkasin ma vastu võtma infopakette paralleelreaalsustestja sellest kuidas mul on võimalik hüpata ühest ajajoonest teise.

Mul ei olnud õrna aimugi, kuskohast see info tuli ja ma mõtlesin „Oki doki Ana! Sa oled vist nüüd veidi liiga sügavale haldjamaailma langenud!“

Kuid sedamööda kuidas see info hakkas minu rakkudesse ennast salvestama, hakkas minus tekkima mõistmine sellest, kuidas ma tõesti saan hüpata aegjoontel ja külastada teisi reaalsusi ja iseenese teisi kehastusi ja oleme päris ausad, ma olin selle üle väga põnevil ning otsustasin seda kohe ka proovida. Täpselt nagu üks tõsine Veevalaja nagu ma olen.

 

Niisiis, enne uinumist tegin ma taotluse, et ma võtan ühendust galaktiliste olenditega ja teen oma ajajoone hüpped nende abiga.

Siis nägin ma und. Mind viidi valgesse valgust täis ruumi, ei mingeid seinu, aknaid ega uksi vaid hiiglaslik läbipaistev kuvar minu ees, millel liikusid väga kiiresti sõnumid, kuid mida mina suutsin lugeda ja mõista valguskiirusel.

Ma ärkasin ja ütlesin kõva häälega: Vaatenurgad loovad Reaalsust“ tont teab kuskohast see tuli aga see lause kajas mu kõrvus ja meeles terve päeva.

Ma olin puhanud ja värske nagu kurk ja lasin oma päevatoimetustega edasi, samal ajal pidevalt vastu võttes uusi sõnumeid, infot asjadest mille olemasolu ma ei osanud kunagi tõeks pidada.

Nohh, vähemalt mitte selles reaalsuses.

 

Kuid mida edasi päev sai, hakkasin ma märkama, kuidas minu elus hakkasid juhtuma erinevad asjad. Täpselt nagu „Lõputu küünlapäev“. Ma ei tundnud ära paljusid asju ja inimesi ning ma kaotasin mälu möödunud olukordadest.

Ainus asi mis oli alles oli nende inimeste kohta, kes olid praegusel hetkel mu elus aktiivsed.

Ma tahan öelda, et loomulikult ma teadsin ka teisi inimesi, kuid ma ei mäletanud, et ma oleksin, selles elus, nendega koos midagi teinud, kui see nüüd oli mingiski mõistes teile arusaadav.

 

Ma hakkasin erinevaid tükke kokku panema ja taipasin, kuidas ma olin hüpanud oma uneruumis teise ajajoonde ja muutnud oma praegust reaalsust teiseks reaalsuseks, mis oli rohkem joondunud minu hingemissiooni ja minu selle hetke rakusagedusega ning taipasin, et ma kogesin nn Mandela efekti episoodi, nagu Wayne mulle selgitas.

 

See, et ma ei tundnud ennast järgnevatel päevadel enam inimesena ehmatas mind nii, et ma pidin püksid täis tegema. Kõik mida ma teha suutsin oli iga asja üle mediteerida, et kas ma ikka teadsin kõigest kõike, et mitte mõnda apsakat teha. Ma sõin vähem, magasin vähem ja seejuures tundsin ennast paremini kui kunagi varem. Nagu see oleks olnud midagi normaalset.

Unenäod hakkasid tulema igal ööl, koos uute kohtadega ja hulganiselt uue informatsiooniga. Mind viidi paralleelreaalsusesse, kus ma olin ikka veel oma ex-abikaasaga koos ja mu lapsed olid samavanad kui praegu, seejuures on selles reaalsuses mul juba lahutusest möödas kolm aastat.

Ühes teises unes olin ma jälle selles kõrges klaashoones ja olin koos oma endise töökaaslasega ning teatasin oma ülemusele, et ma lahkun. Seejuures selles reaalsuses oli mul vaja oma 10 aastast lepingut lõpetada läbi kohtu. Mis juhatabki sisse järgmise teema, Aegjooned!

 

Aegjooned on vaid erinevad võimalused, mida me võtame, tehes oma elus erinevaid otsuseid, mis paralleelsetes reaalsustes viivad erinevatele tulemustele.

Võrdluseks saav kasutada kaardil teede võrgustikku. Teil on võimalik valida sihtkohta jõudmiseks erinevaid marsruute ja kogeda oma teekonda täiesti teistsugusena kui teised.

Paralleelreaalsused on selle kujundi valguses, kõik mis on nende teede ümbruses. Inimesed kes nendel teedel liiklevad, maastik, puud, toidukohad ja nii edasi.

Aegjoone vahetus ja paralleelmaailmadesse sisenemine ei ole midagi muud, kui et kohtute iseenese teise versiooniga, kes on langetanud teistsuguseid otsuseid ja seeläbi jõudnud välja teistesse kohtadesse ja olukordadesse.

Te lähete sinna, kogete nende elu, omandate nende teadmiseid nagu käsn ja tulete tagasi. Või siis mitte.

Ma pole veel kogenud ajajoont, kus ma abiellun Jared Letoga, seega ma ei ole sugugi kindel, kas ma sealt tahaksin tagasi tulla.

Midagi millest unistada, eksju!

 

Et mis siis päriselt juhtub, kui te teete ajajoonte vahelise quantumhüpe?

 

Minu isikliku kogemuse järgi juhtus see, et ma kaotasin mälestuse mõnest minevikusündmusest, kuid seejuures säilis minu väikeses ajus see mälestusena siiski.

Ma teadsin, et need juhtusid, ma ainult ei teadnud enam kuidas.

Teisalt oli mul imelised mälestused asjadest mida ma kindlalt teadsin, et ei ole minuga juhtunud selles reaalsuses kus ma praegu elan.

See oli õnnis valikuline amneesia.

 

Seekordses ajajoones, kuhu ma sattusin oli minu Hingemissioon midagi muud, kui selles, mida ma kogesin paar nädalat tagasi.

Selleks hetkeks ei olnud seda mulle veel täies ulatuses avaldatud, kuid ma tean, et ma pean teiega jagama seda vaimset tehnoloogiat, mida te vajate, et jõustada iseennast vaimselt ja tõusta teadlikkuse kõrgematesse tasanditesse. Ma peaksin teid juhendama teie endi hingemissioonini, et te saaksite vajaliku selguse oma hinge tõelise potentsiaalini kasvamiseks.

Ma tean, et minuga on minu kosmiline tiim nüüd igapäevaselt ja koos hakkame me aitama tervet kollektiivi, et nad suudaksid ennast välja rebida hirmu, kahtluste ja segaduste küüniste vahelt.

 

Pole vist vaja öelda, et lause „Iseenese parim versioon“ pole minu jaoks omanud veel enne nii selget mõtet.

Need kõrgema intelligentsuse olendid on mulle tutvustanud nii palju erinevaid uusi dimensioone, millest ma avastasin ennast ikka väga multi-dimensionaalsena, kuid nad üllatasid mind iga päev uutega ning ma võin öelda, et Armastus on tõesti suurem sellest Universumist.

 

Ma luban, et ma postitan kõik miksid, kuidasid ja missid niipea kui ma olen ise piisavalt arendanud selle inimesele mõistetavasse sõnastusse ja praktilisse juhendisse, et igaüks saaks seda ise katsetada.

See saab olema tasuta ja ma teen selle kättesaadavaks KÕIKIDELE, kes on valmis seda kogema.

Kuid pidage meeles, et teatud tase vaimset tehnoloogiat peab teil selleks juba eelnevalt olemas olema, et teil oleks selle jaoks vajalik ligipääs.

 

Ma tahan siinkohal väljendada oma piiritut tänulikkust Wayne Lander`ile, et ta tegi minu jaoks kapiuksed lahti, kuid tänusõnad ei ole kaugeltki piisavad selle-eest, mida tema abi on minu elus võimaldanud muuta. Seda lihtsalt näidates mulle minu potentsiaali ja pannes mind iseenese võimekusse uskuma. Ma olen igavesti tänulik, ja oskan vaid loota, et ühel päeval sulle tasuda sinu imelise töö eest.

 

Ma olen rohkem mina ise, kui ma olen kunagi enne olnud, kuid sugugi mitte veel see, mis ma olen homme, järgmisel nädalal ja ülejärgmisel nädalal.

 

On imeline taipamine mõista, et me ei tea tegelikult mitte midagi ja seda, et niikaua kuni me kõnnime sellel maakeral oleme me jätkuvas õppimise protsessis, õppides uusi asju ja arendades ennast.

See siin peaks olema meie kollektiivne hinge missioon.

Teha paremini, kui 5 minutit tagasi, sirutuda teadlikkuse kõrgemate tasanditeni, õpetada inimkonnale tingimusteta armastust ja pidada meeles alati avarduda ja näidata teed neile, kes saabuvad sellele teekonnale meie järgi.

 

Laseme ET nüüd koju lennata ja ma saadan teile Galaktikate jagu armastust ja valgust.

 

Kosmosetüdruk,

Ana

Tõlkis Elle Vihman

Originaali leiate siit: https://thebloomfromwithinproject.blogspot.com.ee/2017/10/the-tea-with-et-chronicles-timelines.html

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.