Maskuliinide alistumine Teekonnale


Pildiotsingu sweet masculine surrendering tulemus26.04.2018 Ana Souto

Ma küsisin temalt: „Mida sa sellest kõigest õppisid?“

Ta vaikis hetke, vaatas üksisilmi seina, meenutades kergusega seda mis oli ja mida enam ei ole. Ma nägin tema silmist, et ta läks sihilikult tagasi emotsioonide keldrisse. Ma nägin kuidas ta kõndis trepist alla ning vaatas neid vanu tolmunud kaste seal põrandal. Seejärel kavalalt naeratades vaatas ta tagasi mulle otsa ja ütles:

Ana, kui sa matad oma emotsioone, siis matad sa nad elusalt. Nad ei sure, nad jäävad lihtsalt püsivalt sinu sisse ja tekitavad igavese enesepiinamise seisundi ja iga natukese aja tagant hüppavad nad välja, et näha kas sa oled juba valmis neid omaenese pimedatest sügavikest välja laskma

„Ja siis?“

Siis ühel ilusal päeval sa õpid ära kuidas vabaneda häbi ahelatest. Sa taipad kui hästi on vanasõna olukorra sõnastanud ja mõistad, et sinu emotsioonid on sinu tõeline tugevus. Ja siis läheb asi põnevaks, sest sa satud seisundist, kus sa ei jaganud mitte kellelegi mitte midagi, kartmatu vapruse paika, kus sa võid jagada kõike ja väljendada kogu intensiivsusega seda, mida sa oled eneses kandnud. See on see päev, kui sa tunned, et Allikas on sind vabastanud läbi enese. Mul pole midagi selle vastu, kui sa nutad praegu kui ma seda kõike sulle räägin ja mul pole ka midagi selle vastu, kui sina mulle oma asjadest räägid ja mina nutan.

See on oma Olemusele alistumise igapäevane protsess, see on valgusele, oma eesmärgile, mis on armastus ja oma hingele, mis on usaldus. Ma leian ennast küsimas: „Kas ma olen seda kõike väärt?“ Ja siis ma taipan! Kõik mis tuleb otse Allikast on väärt, et see vastu võtta, kuid kuidas ma joondan iseennast selle vastu võtmise ruumiga?

 

Sa küsid õnnistust, mida sa vajad.

Sa muutud piisavalt haavatavaks, et abi küsida.

Sa muutud piisavalt alandlikuks, et kõik see vastu võtta.

Sa paned ennast sellesse Lubamise paika, et kogu see õnnistus saaks tulla sinuni ja vastu võtmise paika, et sa suudaksid seda kõike vastu võtta.

 

Ja siis me nutsime koos.

Me rääkisime tunde, jagades valu kaheks ja korrutades rõõme sadametega. Ja koos meiega oli seal Allikas.
Istudes tema taga, toetades oma käed tema õlgadele.
Õnnistades teda iga tema sõnaga ja tervendades teda iga tema pisaraga.

 

Tead, naised on muutunud liialt maskuliinseteks. Kui te ütlete, et te ei vaja meest, siis teie sõnad kõlavad nõrgalt ja teie eneste hapruse jaoks mitte piisavalt tugevalt. Te püsite valvel, kaitstuna, külmad ja kauged. Ma võiks isegi öelda, et teid pole isegi võimalik armastada. Me ju näeme seda, me näeme, et seal ei ole meie jaoks enam ruumi, pole kohta meile enam selles dünaamikas. Kellegi vajamine ei tule klammerdumisest ega küljes rippumisest, tegelikult tuleb see tugevuse ja omaksvõtmise paigast, et te ei suuda kõike ise ära teha ja et te tegelikult ju ei peagi kõike üksi tegema.

Armastus on tingimusteta vajaduste jagamine omavahel, ja seda, et ka meie vajame abi. Me vajame seda õrna ja hoolitsevat lähenemist kelleltki, kes murrab maha meie müürid ja teeb seda, vastuvaidlematult, iga päev.

Ärge peljake kunagi olla liiga emotsionaalsed, sest see on teie loomuses. Emotsioonide intiimne jagamine on midagi mis võimaldab meile uue arenemise ja kasvamise. Meie sõnadel on Vägi tervendada meid endeid ja teisi, kui Allikas ise läbi meie räägib

„Ja mis edasi?“

Ma ei tea! Aga ma tean, et ma ei ole üksinda. Pole kunagi olnud ja ei ole enam kunagi!

Ja ta kinkis mulle oma kõige võimsama naeratuse, samal ajal oma nägu kätega kattes.

Jeebus! Me ei ole üksinda! Kordas ta.

Me ei ole üksinda! Mina ei ole üksinda! Ja see teadmine paneb mind tundma väga hästi ja tõeliselt õnnistatud. Ma olen selgeks õppinud suurima armastuse, mis üldse on olemas. See on Tingimusteta, igavene ja piiritu! On aga Teekond!

“Just, on aga Teekond…” noogutasin mina.

Ja seal me siis istusime naeratasime ja rõõmustasime selle imelise taipamise üle, olles siiras tänulikkuses ja alistumises.

Tõesti, on aga Teekond.
Ma ei muudaks sellest mitte ühtegi hetke, kui see võimaldab mul näha Maskuliinsust selliselt õide puhkemas.
Seestpoolt puhkemas.

Ma loodan, et see sõnum helises teiega ja et te saite mõndade aspektide suhtes oma Teekonnas selgust, mis võivad praegusel hetkel olla parajad pähklid.

Saadan teile palju armastust ja valgust ja palvetan, et oleksite kaitstud ja turvaliselt oma enese südame väes.

Alandlik ja Lubav,

Ana
©thebloomfromwithin
(The content of this article is copyright protected)

Tõlkis Elle Vihman

Originaali leiate siit:   https://www.patreon.com/posts/18419004

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.