Lugu sellest, kuidas Lohed asendusid kassidega.

Kaua aega tagasi elasid inimesed ja Lohed hapras tasakaalus. Inimesed teenisid neid Võimsaid Sisalikke kui jumalaid ja vastutasuks lubasid Lohed meil armulikult elada. Me elasime nii sajandeid, kuni inimesi sai Lohedest rohkem – neli inimest ühe Lohe kohta. Aegade jooksul tüdines inimene Lohe teenimisest ja pettis teda. Lohed, kes elasid külade või linnade läheduses said kiiresti tapetud. Vaevu kahekümne aasta jooksul muutusid, kord maailmavalitsejatest väljasuremisohus liigiks.

Paartuhat aastat tagasi eksis Egiptuses väike poiss, ta eksles ringi, kuni kaotas teadvuse Niiluse kaldal. Ta ärkas raipeliha haisuses koopas, püsti tõustes kuulis ta madalat lõrinat. Ta pöördus ja seisis vastakuti väikese Lohega. Poiss kangestus hirmust. Tema ees seisis müütidest ja legendidest pärit elukas. Mida poiss aga oodata ei osanud, oli see, et see Lohe oskas rääkida. See rääkis talle, kes ta selline on ja et tal pole mingit soovi talle viga teha, kuid ta peab ootama kuni pimedani, et lohe saaks ohutult teise kohta liikuda. Saabus öö ja Lohe lahkus, kuid enne pidi poiss maast võtma soomuse. Nädalaid hiljem poiss leiti tema isa poolt teele saadetud otsijate poolt.

Poisist kasvas mees, vaarao teenistuses olev õpetlane ja ise juba poja isa. Ühel päeval näitas ta pojale soomust ja rääkis loo, kuidas ta kohtas Lohet, korraga avastades, et soomus oli ühest otsast puudutamiseks liiga tuline. Ta haaras kinni teisest otsast ja avastas, et see kuumus liikus kiiresti sinna, kus oli tema käsi. Peale korduvaid katsetusi sai ta aru, et kuum ots näitas alati lääne suunas.

Mees tahtis teada, miks see soomus oli selliselt kuumaks läinud. Ta palus vaaraol saata ennast koos kaaskonnaga läände, et teada saada, mida soomus tahab öelda. Talle lubati ainult kaks nädalat, peale seda saadetakse sõjavägi teda otsima ja tapma iga Lohe keda seal peaks kohatama.

Mees läks koos oma pojaga teele. Ta rändas pika maa, enne kui soomus uuesti märku andis. Kui nad hakkasid mööduma iidse linna varemetest, muutus soomus nii tuliseks, et seda polnud võimalik käes hoida. Nad uurisid varemeid kolm päeva, kuni avastasid suure samba, mis oli liigutatud katma maja ust. Sellest majast läks läbipääs omamoodi koopasse. Nad kõndisid koopasse, temperatuur koopas oli kõrgem kui väljas ja tõusis sedamööda kuidas nad koopa sügavusse liikusid. Seal lõpus oli suur urg ja kui nad sinna sisenesid, kõneles nendega üks hääl. Hääl mida mees vaevu mäletas. See voogas urus madala karmi kõlana.

“Ma olen suremas, kuid ma kutsusin sind siia lootuses, et sina kaitsed minu lapsi. Mu kallis poiss, ma teadsin juba meie esimesel kohtumisel, et selleks saad olema sina. Et just sina oled see, kes aitab mu lastel jõuda inimeste südametesse. Ma olen oma viimased maagilised sõnad kasutanud selleks, et muundada oma lapsed millekski selliseks mida inimesed vajavad.”

Lohe lasi oma pea maapinnale ja rullis oma saba lahti karvase magava hunniku ümbert, kus oli kakskümmend väikest karvast loomakest. Lohe tardus paigale, kuid see kuhil hakkas sagima. Üks tõstis oma pea ja tõi kuuldavale oma hääle, mis meenutas seda, mida me täna teame kui kassipoja näugumist.

Mees koos oma pojaga asus tagasiteele. Poolel teel kohtusid nad vaarao poolt teele saadetud armeega. Kõik pöördusid vaarao juurde tagasi ja mees rääkis vaaraole, et need loomad on neile usaldatud, et nad neid kaitseksid. Üsna pea hakkasid kassid paljunema, jahtides inimese viljas elavaid närilisi ja soojendades inimeste südameid oma hellusega.

Ja see on lugu sellest, miks meie ümber elavad kassid ja me ei näe ühtegi Lohet.