Üks kõige kibehapum tunne üldse on see, kui olete käest lasknud võimaluse kellegiga, kellest veel tõeliselt hoolite, suhte korralikult lõpetada ja asjad selgeks rääkida.
Sõnad on jäänud välja ütlemata, me ei saanud oma mõtteid selgelt välja öelda, olukorrad kasvasid korraga suureks jamaks ja nüüd pole see teine inimene enam isegi huvitatud meid ära kuulama, et asjad selgeks saada.
Nemad loobusid ja meie lahkusime, ihaldades veel ühte võimalust, et asi rahulikult kokku pakkida või vähemalt ühte võimalust, et näidata endast seda ühte külge, mille üle me veel saame uhked olla.
See viimane kohtumine keerleb meil veel peas nagu katkine plaat, käivitades meis nii palju kibestumist ja rahulolematust, et me avastame ennast ikka ja jälle tagasi selles samas kohas ja ajas, püüdes seda lahendada üha uute strateegiatega.
Alles siis, kui uks meie nina ees kinni lajatab saame me hakata tervendama seda olukorda, tehes seda vaikuses ja ahistuses.
Häbi, alandus, kahetsus, vastikus, viha – kogu see kompott tuleb pinnale ja vajab meie täit tähelepanu.
Kas selline suhe saab kunagi niipalju tervenetud, et mõlemad osapooled on valmis ukse avama, et taas täiskasvanulikult suhelda?
Kas seda on üldse mõtet lappida?
Ja kas me üleüldse suudame kustutada oma mälust neid valusaid mälestusi ja andestada iseenesele ning teisele inimesele kõige selle eest mis on juhtunud?
Jah, jah, jah seda niipea kui usaldus on taas menüüs.
Ma päris tõsiselt ka usun, et ainult haavatud inimesed teevad teistele haiget.
Samuti on haavatud inimestel väga raske usaldada iseennast ja ka teisi inimesi.
Nad elavad koos kõikide oma mineviku kummitustega, mis on topitud taskutesse nagu rasked kivid, justkui pidevad meenutused igast väikesest halvast asjast mis on kunagi nendega juhtunud.
Ja seeläbi täidavad piirivalve ülesannet, et ei lubataks kedagi enesele liiga ligi, sest nad võivad jälle haiget saada.
Inimene, kes on tõeliselt õnnelik oma enese elus, sellel ei ole mingit tahtmist, või isegi motivatsiooni kellelegi teisele haiget teha. Nad on liiga hõivatud oma enese elu ja kõikide nende õnnistuste nautimisega, et neil on teiste haavamine täiesti kõrvaline tegevus.
Kuid inimesed, kes ise kannavad eneses haavumist ja valu otsivad aga igat võimalust, et teisi haavata või alandada ning teevad nad seda puhtalt omaenese hirmust ja ebakindlusest.
Kui teil on elus olukord, mille juures te annaks oma väikese sõrme ja kolm salku juukseid, et saavutada selle inimese jäägitu tähelepanu üheks minutiks, siis te teate kui masendav see seis võib olla.
Ja põhjus, miks te seda hetke neilt ei saa on see, et nad lihtsalt ei usalda teid ja põhjus, miks nad ei usalda teid on see, et nad ei usalda iseennast samuti.
Valus tõde, kuid kõige võimsam ravim sealsamas.
Inimene, kes ei suuda usaldada või andestada, pole rahul iseenesega.
Nad kardavad, et saavad jälle petta.
Nad hoiavad kümne küünega kinni nendest taskus olevatest kividest, pidades neid põhjusteks, miks nad ei saa olla piisavalt paindlikud ja elada täiel rinnal.
Nad käituvad nagu peksa saanud hulkuvad penid, keda on nii palju kordi hüljatud, et isegi üks leebe ja hoolitsev keegi, kellel on suur kausitäis auravat ja aromaatset toitu, ei saa neile lähedale ilma, et nad saaksid vähemalt korra hammustatud.
Seega on minu küsimus nüüd selline – mida te teeksite, kui te oleksite see inimene, kes püüab seda koera toita?
Mida te teeksite, et tema usaldus võita?
Kas te istuksite rahulikult ja vaikselt?
Kas te lõpetaksite jõuliselt talle lähenemise ja austaksite tema territooriumi?
Kas te lubaksite lihtsalt ajal oma töö teha, aidates tal näha, et te ei taha talle haiget teha vaid hoopis aidata?
Kas te suudaksite kannatlikult oodata?
Kas te mõistaksite, et ka temal on valus?
Kas te mõistaksite, et ta on tähelepanu vajaduses, kuid ta on liiga hirmunud, et seda vastu võtta?
Kas te sirutaksite oma käe ja langetaksite oma pea?
Kas te väljendaksite hoolitsust?
Kas te näitaksite headust?
Kas te näitaksite talle Armastust?
Miks siis on seda kõike nii raske teha inimestega meie elus? Inimestega kes on haavatud ja katki ning kellel pole meile veel anda seda meile nii vajalikku lõppvaatlust?
Miks me peidame ennast viha ja pettumuse taha?
Miks meil on nii raske mõista, et nad vajavad aega, et terveneda ja et nad ei ole veel valmis dialoogiks?
Miks me ei mõista, et neil on vaja kõigepealt saavutada mõningane usaldus iseenese suhtes, et nad suudaks hakata usaldama teisi?
Miks me küll sekkume sellesse protsessi nii jõulisel viisil?
Ma tõesti usun, et ei ole olemas ühtegi suhet, mis oleks nii kahjustatud, et seda ei oleks võimalik parandada, meil on lihtsalt vaja aega, kaastunnet ja usaldust, et suuta taas üles ehitada tugev vundament.
See aga saab toimuda vaid meie enese tervenemise protsessi vaikuses ja rahus.
Me ei torgi koera, me vaid istume ta läheduses.
Me ei arvusta koera, me näitame hoolivust.
Me ei survesta koera, me harjutame kannatlikkust.
Niisiis, kes on teie elus see koer ja kuidas te püüate teda taltsutada oma pealesuruva käitumisega?
Kas te järsku suudaksite oma viha ja pettumuse muundada hoolivuseks ja empaatiaks?
Nad on täpselt samapalju valmis uuesti suhtlema hakkamiseks kui teiegi. Ehk siis fakt on see, et kuna seda pole veel toimunud, siis tähendab see seda, et mõlemal pool on veel tööd teha.
Mida see olukord õpetab teile iseenese kohta?
Kuipalju te olete hinnanguid jagav ja paindumatu?
Kuidas te saate olla meeldivam ja hoolivam?
Mis peamine – milliseid kive te ise oma taskus kaasas tassite, mis ei luba teil veel täielikult iseennast ja teisi usaldada?
Ja kõige tähtsam, kas te ise olete kellegi teisega see hirmunud koer?
Häbi?
Alandus?
Kahetsus?
Vastumeelsus?
Laske see kõik lahti!
Need hoiavad teid vastu maad maailmas, kus te peaksite kotkana kõrgel taevalaotuses hõljuma.
Olge kerged.
Olge vabad.
Olge Armastus.
Kõik muu on teie imelise energia kasutu raiskamine.
Kui te soovite minuga vestelda oma olukorrast ja saada mõningat selgust oma Teekonna suhtes, siis palun broneerige minuga TLC kõne, saates mulle kirja thebloomfromwithinproject@gmail.com.
Ma pakun neid vahetuskaubana panustamise eest, et kõik saaksid võimaluse saada juhendust, vaatamata sellele, kui paks on nende rahakott!
Pikemateks privaatseteks sessioonideks minuga palun kasutage alljärgnevat linki:
Et lugeda rohkem mu artikleid liituge minu Patreoni Hõimuga!
Saadan teile palju armastust ja õnnistusi ja palvetan, et oleksite turvaliselt ja kaitstult oma enese südame väes.
Koera Päästja,
Ana x
Follow me on Facebook, Instagram, Youtube and Patreon
Tõlkis Elle Vihman
YksikHunt mõtiskleb elust ja maailmast 