Kui ma sain esimest korda emaks, ütles mu ema mulle midagi, mis on minuga kaasas olnud läbi nende aastate.
“Heaks emaks olemise osa on see, kui sa tunned oma ülejäänud elu ennast süüdi asjade eest mida sa ei teinud ja otsid võimalusi, et vähendada oma oskust olla hea ema.”
Su lapsed saavad külmetuse – sa ei andnud neile sooje riideid.
Sinu lastel valutavad kõhtu – sa ei toitnud neid korralikult.
Sinu lastel napib sotsialiseerumisest – sa ei viinud neid piisavalt tihti seltskonda.
Su lapsed on torisevad – sa paned nad liiga hilja voodisse.
Su lastel on terviseprobleemid – sa sõid raseduse ajal liiga palju teravat toitu.
Ma võiksin selle nimekirjaga veel pikalt edasi lasta aga ma arvan, et te olete sellest imelisest piinarikkast harjutusest, mis tuleb koos emaduse rõõmudega, juba ise aru saanud.
Oleme ausad, olla üksikema on kõige ohtlikum kaskadööri trikk mida te olete pidanud kunagi tegema, lennates kahel rattal, ilma käteta, pimesi läbi leekide.
Ma ikka ütlen, et ma olen täiskohaga ema vaid oma pesamunale, sest temaga suudan ma juba kõik tulema hakkavad takistused ennetada, sest mul on olemas juba sellekohane kogemus. Justkui oleks mul kasutada kristallkera. Kuid oma vanema pojaga komberdan ma ikka veel avastuste teerajal ja kui ma päris aus olen, siis tihti tunnen ma nagu poleks mul selle töö jaoks piisavalt haridust.
Samal ajal kui see eelnev on tõde, leiame me ennast ikka ja jälle võimuvõitluses oma 5-aastastega ja püüame neile selgeks teha miks nad ei tohi talvel plätudega õue minna.
Neil DeGrasse Tyson on öelnud, et lapsed on loomupärased teadlased ja imelised avastajad, seda niikaua kuni me murrame nende vaimu.
Ma arvan, et see on emaduses kõige suurem süütunde aspekt – Kasvatada oma lapsed ilma nende vaimu murdmata või püsivaid kahjustusi
tekitamata.
Me püüame nii hirmsasti vältida vigu, mida meie vanemad meiega tegid, et me lihtsalt unustame lihtsa ja loomuliku ning keelame neile ruumi kus nad saaksid ise loomulikult areneda, tehes seda omaenese individuaalsuses ja suveräänsuses.
Me ei luba neil õppida läbi elu kogemuste, sest me tahame nii kiivalt neid kaitsta kõige halva ja kurja eest, kuid reaalsus on see, et läbi kõige selle paksu muda ja raskuste me jõuamegi oma tõeliste teadlikkuste ja andideni.
Läbi katsete ja läbikukkumiste.
Läbi kukkumise ja taas tõusmiste.
Läbi elu enese.
Vanemaks olemise juures on kõige pettumust valmistavam asi see, et meie lapsed ei lase meil olla sellised vanemad nagu me oleme enda peas enesele ette kujutanud. Olgu selleks põhjuseks siis nende tervislik seisund või siis on nende käitumismaneerid ei käi sugugi kokku sellega, kuidas me neid ette kujutasime, et olla suurepärane oma vanemlikes ülesannetes. Teadliku, hoolitseva ja armastava vanemana.
Juba ainuüksi see, et taibata (ja alistuda), et me ei ole sellised vanemad, kellena me ennast ette kujutasime ja et taibata, et tegelikult on see ju hea, võtab terve eluea.
Minu lapsepõlves oli meil reegel, et söögiaegadel ei ole mingit tantsimist ega laulmist, peamiselt seetõttu, et minu arust oli terve maailm näitelava ja iga hetk oli hea moment esineda. Kuid mu isa ei nõustunud selle kontseptsiooniga.
Nii ma siis kasvasingi üles nii, et koputasin varvastega laua all takti selle muusika järgi, mis mängis minu peas.
Tänaseks on mul laps, kes tahab laulda siis kui ta tahab laulda ja ma pean endalt küsima, et kas see on ikka ok, sest tal peaks olema vabadus mida minul ei olnud või vaikuses söömine on etiketireegel mida peab austama eranditult ja igal ajal.
Olgugi, et siin pole õiget või valet vastust, sest tegu on isikliku teekonnaga, mis tuleb meist igal ühel üksinda läbi kõndida, leian ma ennast ikka ja jälle mõtlemast selle üle, et miks need asjad on üleüldse nii olulised.
Ainus põhjus, miks me süüdistame ennast oma laste “läbikukkumiste” ja “raskuste” eest on see, et me süüdistame ikka veel samades asjades oma enese vanemaid.
Me istume oravarattas, värskendades pidevalt oma häda ja viletsust, otsides pidevalt õigustust oma enese käitumistes ja mõttemustritele oma vanemate käitumisest. Me õigustame oma traumasid sellega, mida meile kunagi tehti ja istume selles lõppematus pöörlemises hoides küünte ja hammastega kinni ohvrimentaliteedis.
Kui me aga lõpuks suudame austada oma kogemusi kui vajalikku osa meie arengule, alles siis suudame hakata andestama, aktsepteerima ja lahti laskma oma minevikku ja saada vabaks, et elada oma elu tervislikus tänases.
Me saame vabaks hinnangutest, karmast ja traumast ning seeläbi kasvatame oma lapsi vabana sellest kõigest.
Vabadena enese väljenduses, vabana rääkida oma tõde ja vabana seista enese eest kui seda vaja on.
Loomulikult kukuvad nad ikka ja teis on ikka vajadus neid kohe üles tõsta, kuid nad peavad ise arendama eneses võimet ennast püsti ajada ja uuesti proovida.
Kõige olulisem asi, mida me peaksime oma lastele õpetama on see, et neil tuleb usaldada oma intuitsiooni ja tegutseda lähtuvalt oma südamest. Seda saame me aga teha vaid nii, et käitume ise just täpselt samamoodi. Lapsed õpivad meie eeskujust.
Meil tuleb olla vaba, heatahtlik, hooliv ja andestav.
Meil pole võimalik kasvatada vaba ja väelist last, kui me ei oska ise vanemana olla tänulik oma vanematele selle eest mida nemad tegid MEIE JAOKS, isegi siis kui see kõik oli piinavalt valus.
Me ei saa õpetada vabadust, kui me oleme ennast aheldanud ohvrimentaliteeti, kuid me saame neile õpetada enesejõustamist, kui me vabastame ennast kõigest sellest, mis meid tagasi hoiab.
Tegelikult, kelle asi see on, kui teie laps tahab eelkoolis käia pidžaamaga?
Kas see on paari aasta pärast veel oluline?
Ja kes oli see kes määras, et pidžaama on ainult voodis olemiseks?
Kas need pole mitte tehtud just täpselt samast materjalist kui normaalsed riided?
Miks me seame oma lastele nii palju tingimusi ja reegleid mis on loodud aheldatud inimeste poolt, kui me tegelikult tahame et nad saaks meil kasvada vabadena kõigest sellest ajupesust mida meiega tehti ja mis sidus meie loomupärased anded?
Loomulikult on olemas baasreeglid, mis tuleb kehtestada nende endi ellujäämise pärast, kuid kõik ülejäänu peaks olema kokkulepete teema.
See elu on nende jaoks mänguväljak, hiiglaslik eksperimentaallabor, gigantlik lõbustuspark.
Neil peaks olema vabadus avastada kõike mis on võimalik ja meie peaksime seda suutma teha koos nendega.
Et kasvatada Vaba Last on vaja Vaba Vanemat ja selleks, et kasvatada Vägist Last on vaja ennast-jõustavat emmet või issit. 😉
Teie vanemad juba langetasid omad elu otsused ja nüüd on teie kord.
Tehes seda Teadlikult, Armastusest ja Rõõmust, kuid peamiselt Vabadusest OLLA sinaise, hoolimata sellest, mida keegi teine vanemana teeb.
Just, olla üksikvanem on jalutuskäik pargis Juuraajastu pargis. Kuid kui me juba seal oleme võiksime ju mängida mõne dinosaurusega, džungel on selleks suurepärane koht!
Teie laps ei otsi täiuslikku vanemat.
Lapsed unistavad sellisest vanemast, kes on õnnelik, siiras ja ainulaadne kõiges selles mida teevad ja ütlevad.
Lapsed loodavad oma vanemaks sellist, kes tõeliselt usuvad nende tõelisesse potentsiaali ja juhivad neid nende unistuste suunas.
Kui te soovite minuga vestelda oma olukorrast ja saada mõningat selgust oma Teekonna suhtes, siis palun broneerige minuga TLC kõne, saates mulle kirja thebloomfromwithinproject@gmail.com.
Ma pakun neid vahetuskaubana panustamise eest, et kõik saaksid võimaluse saada juhendust, vaatamata sellele, kui paks on nende rahakott!
Pikemateks privaatseteks sessioonideks minuga palun kasutage alljärgnevat linki:
Et lugeda rohkem mu artikleid liituge minu Patreoni Hõimuga!
Saadan teile palju armastust ja õnnistusi ja palvetan, et oleksite turvaliselt ja kaitstult oma enese südame väes.
Koera Päästja,
Ana x
Follow me on Facebook, Instagram, Youtube and Patreon
Tõlkis Elle Vihman
YksikHunt mõtiskleb elust ja maailmast 