Relatiivsusteooria – Lubage oma sisemisel Hullumeelsel Professoril lahendada teie eest Elu Võrrand


November 27, 2018 Ana Souto 

Me kõik teame juba seda, et aegajalt lööb minus välja Nohik ja ma istun 
selles imelises Nohikute Linnas maha koos oma naabritega, et nautida tassikest teed.
See on imeline protsess, kui sa saad oma vaimsele arengule inspiratsiooni  teooriast, mis toob taipamise sulle enesele ja loodetavasti paljudele teistele. 
Minu uudishimulik Veevalaja loomus aitab mind püsida selles protsessis.
Asja juures on aga huvitav see, et eriti hoogu lähen ma just segaduse ja pimeduse mudas.
Just see on koht, kus ma leian oma selguse.

Minu viimane sõltuvus on Albert Einstein.
Ma olin nagu maniakk, otsides tema kohta käivat kirjandust ja videoid.

Ma teadsin, et see vajadus tuli sügavalt minu seest. Sellest osast, mis otsis vastuseid asjadele, millest minu inimmeel veel aru ei saanud. 
Tundub, et mu meel on kaunis ja keeruline harmoonia enamus ajast, kuid kui ma vajan puhkust, siis on selles õnnistav vaikus.

Kui kõik mu tööriistad/pillid on korralikult häälestatud, siis orkestreerib see unustamatu heliteose, kuid kui mõned osad on paigast ära siis tundub see nagu mängiks laps ksülofonil kahe kummist trummipulgaga.

Võib tunduda, et ma justkui taganen, kuid kõikide meie meeled töötavad selliselt kui me otsime vastuseid, mis annavad meile selguse ja mõistetavuse meie inimlikust uudishimust tekkinud küsimustele.  

Einstein läbis oma teooriate tõestamiseks imelise Teekonna. Selles oli nii palju kohti, mis panid mind mõtlema meie endi Teekonna peale, kus meil tuleb püsida omas meelekindluses ja rääkida oma tõde isegi siis kui meie hääl väriseb, sest meid ei usuta, isegi kui me usume, et me hakkame kohe päris kindlalt oma mõistuseraasukest kaotama.

Einstein jäi algselt ilma oma tööst Ülikooli juures, sest ta justkui “Polnud piisavalt tark”, et olla õpetaja, niisiis läks ta tööle Patendi Ametisse ja tema ülesanne oli analüüsida patendiavaldusi.

Oma tööga seoses oli tal kokkupuude nii paljude erinevate kellade patentidega, et tal kujunes aja ja ruumi kontseptsiooni suhtes oma kirglik seisukoht ja see sundis teda tegelema oma enese teooriaga, mis baseerus tema mentori Isaac Newtoni juba läbi kukkunud teoorial.
Gravitatsiooni teooria oli tema oma “lapse”, relatiivsusteooria, emaks.

Oma töös kukkus ta korduvalt läbi, teda eirati ja halvustati inimkonna poolt väga kaua ja mitte keegi ei olnud valmis temasse niipalju uskuma, et anda talle krediiti selle jaoks, mida tema uskus oma tõeks. 
Seejärel vajus ta oma elu pimedasse perioodi. Ta eemaldas ennast maailmast, ta vajus usukriisi, kui ta ühel hetkel mõistis, et ta oli kogu oma töö rajanud valele matemaatilisele võrrandile ning et tal tuleb uuesti otsast alustada.

(Kas tundub juba tuttav?)

Niisiis muutis ta oma päevaplaani.
Söömine, magamine ja kordas eelmist, seda niikaua, kuni ta oli lõpuks valmis visualiseerima ja manifesteerima seda, mida ta oli enne tundnud, kuid ei olnud leidnud vastavaid sõnu või kujundeid, et seda kõike kirjeldada selliselt, et maailm temast aru oleks saanud.

See heitlus on mulle tuttav, iga kord kui mul tuleb inimkeelde tõlkida kõiki neid infopakette, et meie meel suudaks neid vastu võtta ja oma mustritesse installida. Ehk siis see sai minu viimase aja uurimustööks.

Lihtsamalt öelduna, Einstein arendas välja Relatiivsusteooria ja selles ta määras, et suured kehad tekitavad kõrvalekaldeid aegruumis, mis omakorda on tajutav gravitatsioonina. 
Samuti õpetas ta meile, et aja ja ruumi tajumine varieerub kahe vaatleja vahel, kus üks on paigal ja teine liikumises.

Teiste sõnadega ütleb tema võrrand:

Mateeria käsib ruumil ja ajal kõverduda.
Ruum ja aeg käsib mateerial liikuda.

Oma nägemustes näen ma aga mateeriat energiana ning aega ja ruumi hetkena.

Kujutame ette, et ma olen lennukis lähenemas oma sihtkohale. Teie olete aga maapinnal ja vaatate lennukit mööda lendamas.

Mina, olles lennukis, tunnen ennast paigal seisvana olgugi, et ma liigun tohutul kiirusel. Ma võin rahulikult lugeda, kallata oma jooki klaasi ilma midagi üle ajamata, kuulata muusikat ja kõike seda ilma liikumisest tingitud segamisteta, olgugi, et see liikumine toimub samal ajal.
Ma liigun liikumise sees.
Ma kiirustan kiiruse sees.

Kui ma aknast välja vaataksin, siis jääks mulle taju aeglasest liikumisest ja oleksin täiesti teadmatuses tegelikust kiirusest.
Mul oleks taju paigalseisust, ma ju istun lennuki sees paigal ja seetõttu jälgin toimuvat paigalseisu punktist, olenemata sellest, et ma olen lennukis ja lendan tohutul kiirusel. Kuigi ma tean samas, et seal all liigub kõik tohutu kiirusega, mis sest et mina liuglen aeglaselt ja tasakesi siin üleval.
Lennuk kui liikumises mateeria, ütleb aegruumile, et see peab ennast eest ära keerama, vastavalt selle pidevale liikumisele.

Samal ajal aga teie, seistes maapinnal ja vaadates taevas lendavat lennukit, näete kogu seda olukorda hoopis teisest vaatenurgast.
Te võite olla teadlik sellest kiirusest ja kiirenduse astmest, milles lennuk liigub.

Te võite isegi taibata, et kõik muu liigub samal ajal kui teie seisate paigal.
Mina liigun teist eemale, lennuk lendab teist eemale, kuid teie olete liikumatuses, kinni ühes hetkes olgugi, et nii aeg kui ka ruum teie ümber on liikumises ja mateeria on kiirenduses.

Ja see oli minu enda jaoks see baas mis muutis selle infopaketi minu jaoks mõistetavaks.

Kui tihti me tunneme, et kogu see elu liigub nii kiiresti, samal ajal kui me ise istume kuskil paigal, võimetud nende arengute suhtes, mis toimuvad meist väljapool?

Ja kui tihti me vaevume mõtlema teiste tajust sellesama olukorra suhtes?
Ja kuidas me suudame mõista, et me oleme mateeria, millel on võime panna aeg ja ruum kõverduma?
Ja kuidas me suudame omaks võtta, et meie võime panna aega ja ruumi pöörduma lihtsalt luues oma ellu kiirendust ja liikumist?
Ja kuidas me lepime asjaoluga, et ruum ja aeg ütleb meile, mateeriale, et hakka liikuma?!

Niisiis meie, liikuv mateeria, suudame luua liikumishetke läbi aja ja ruumi, tehes seda vaid liikumisega, kuidas meil siis ei ole võimet panna aega ja ruumi kõverduma just seal kus me tahame?

Selleks painutamiseks on vaja ainult Mõista, et kõik on liikumises, isegi kui me püsme paigal ja täpselt sama toimub kõigiga meie ümber.

Suuta hallata aja ja ruumi liikumist samal ajal kui me ise oleme paigalseisus, on hindamatu hetk manifesteerimise seisukohalt, sest just sel hetkel me käsime hetkel painduda koos meiega, määrates suuna selle järgi kuhu meie tahame välja jõuda.
See taipamine viis mind uuenduste uuele tasemele.

Ma olen emotsionaalne kirjutaja.
Mul on võime puudutada inimeste südameid oma sõnadega ja moodustada täiuslikku kombinatsiooni sõnadest, mis on võimelised vahendama kogu minu hinge ja vaimu.

Kuid ma ei ole veel suutnud luua täiuslikku kombinatsiooni sõnadest, mis lubaks inimestel kes on minu elus, täielikult mõista minu emotsioonide sügavust.
Selles suures ja metsikus maailmas on vaid üks inimene, kelleni ma justkui ei suuda küündida, olenemata sellest kui tihti ma oma sõna ja tegude kombinatsioone muudan või olenemata sellest kui palju ma püüan painutada aega ja ruumi.

Tuleb tuttav ette, eksju?

Me oleme olnud just nagu Einstein omal ajal, istudes seal ja püüdes kõigest hingest teha tulemuslikku tööd ja samal ajal punnitades seda täiesti vale võrrandi abil.
Teadmatuses, et kõik meie ümber on liikumises kui me ise liigume, ja et teised inimesed kogevad just sedasama.

Kas pole nii, et kõik me otsime seda õiget kombinatsiooni, mis oleks täielikult arusaadav meie sõnumite vastuvõtjale?
Kas pole nii, et me kõik otsime seda täiuslikku keemiat, mis lubaks meie sõnumite vastu võtjal kogeda meie emotsioonide täielikku alkeemiat?
Kas pole nii, et me kõik vaatame taevas lendavaid lennukeid ja mõtleme, et lennuk lendab meist kaugemale ja olenemata sellest kui kõvasti me karjuksime, nemad seal üleval meid ei kuule, sest nemad on kiirenduses meist kaugemale?

Järsku on nii, et me saaksime ise luua vajaliku kiirenduse ja hakkaksime ise looma hetke mis viiks meid meie jaoks õigesse kohta ajas ja ruumis?

Kas me mõistame, et teine inimene vaatab meid aknast ja tajub ennast paigalseisus, samal ajal kui kõik muu on liikumises?

Kas me suudame aru saada, et meie vaatenurk on suhteline, kui seda mõõdetakse teise inimese seisukohast?
Kas me mõistame, et on olemas naeratusi, mis peidavad valu, kallistusi, mis peidavad igatsust ja vaikust, mis peidab endas väljendamata emotsioonide keeristormi?
See kõik on ühe vaatenurgas täiesti suhteline, onju?

Kas me suudame juba taibata, et me klammerdume asjadesse nii hullusti, et me tõukame eemale seda, mida me peaksime hoidma ja me uputame ennast sellesse, mille me peaks laskma enda juurest lahkuda?

Kas me õpime ükskord hindama teiste inimeste kogemusi sellena mis need tegelikult on ja mõistma, et nemad loovad ise oma elu hetki ja kiirendusi mis viivad neid just sinna kuhu neil on vaja jõuda?

Kas me ei peaks sama tegema ja siis vaatama, et järsku meie aeg ja ruum ristub nende omaga veelkord?
Kas me ei võiks selles suhtes rohkem usaldada, rohkem armastada, rohkem lubada, rohkem andestada, rohkem alistuda elule?

Kõik on ju tegelikult suhteline.

Teie valu on teie valu ja te tunnete seda justnimelt iseenese sees omaenese intensiivsuse tasanditega, just nagu mina teen oma valuga.
Samamoodi teeb ka teine inimene, kes on teie imelise Armastuse Teooria sõnumi vastuvõtjaks.

Niisiis, minge otsima oma enese täiuslikku sõnade ja tegude kombinatsiooni, mis võiks lahti seletada kõik selle, mis teiega toimub ja ärge kunagi lõpetage omaenese hetke ja kiirenduse loomist, sest teie, kui energia, olete loodud selleks, et liikuda läbi aja ja ruumi.

Käskige ajal ja ruumil kõverduda ja liikuge nii nagu aeg ja ruum teile ütleb.

Ühel ilusal päeval jõuate te oma eesmärgile.
Ehk mitte täna, ehk mitte ka homme, kuid ühel päeval te jõuate selleni kindlasti.
Seda ma võin teile lubada.

Kuid niikaua jätkake liikumist.
Järgige kurve, jätkake painutamist, jätkake kasvamist, jätkake avardumist.

Kõik liigub teie enese elu paigalseisus ja kõik seisab paigal samal ajal kui teie liigute.

Usaldage protsessi.
Lõppude lõpuks on kõik suhteline.

Te võite arvata, et te seisate paigal, samal ajal kui teised kõik liiguvad teie juurest eemale, samal ajal kui see teine inimene võib tunda, et tema ei ole see, kes liigub, sest teie arenete ja avardute nii paljudes erinevates suundades ja erinevate nurkade all.

Kõige tähtsam selle asja juures on see, et te lubate oma sisemisel hullul teadlasel lahendada teie elu võrrandit, sest te usaldate oma usu olevat tõese.
Just täpselt nii nagu seda tegi Einstein!

Teie sisemisel geeniusel on täpne matemaatiline võrrand ja teie süda on tegelikult juba otsustanud mida see tõeliselt tahab.

Kogu kunst on taaskord selles, et teil tuleb oma meel paati saada, et seda plaani teostada.
Tänu oma enda kogemusele võin ma teile kinnitada, et kui te järgite oma sisemise Olemi juhendust, siis lõpetate te just selles õiges sihtkohas oma enese südame jaoks.

Usaldage, mu kallid.
Lihtsalt usaldage.

Et saada lugeda rohkem mu kirjutisi Liituge minu Patreon Hõimuga!
Ma saadan teile palju armastust ja õnnistusi ja ma soovin, et olete turvaliselt ja kaitstult oma enese südame Väes.

Hullumeelne Geenius,

Ana x

Follow me on InstagramYoutube and Patreon

Tõlkis Elle Vihman

Originaali leiate siit:

https://thebloomfromwithinproject.blogspot.com/2018/11/the-theory-of-relativity-allow-your.html

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.