See mida me tahame kõige rohkem …


19.04.19 Elle Vihman

Miks me kardame ennast tõeliselt jagada? Ma ei pea siin silmas tavalist intiimsuhet või mugavusest loodud suhtekesi. Järgnev saab olema segu isiklikest taipamistest, hetke energiatest ja Ana Souto videokõnedest. Niisiis, hüpake paati ja purjetame sellele tormisele merele, mida nimetatakse vaimne teekond.

Kuna ma töötan inimestega ja mingil kummalisel põhjusel olen jätkuvalt nende silmis rohkem psühholoog ja hingehoidja kui psühholoogid, kellega neil on olnud võimalust kohtuda, siis avatakse mulle oma hinge salalaekaid. Ei ma ei hakka neid laekaid siia jagama, küll aga teen ühe huvitava tähelepaneku. Aga selleni läheb veidi aega.

Alustuseks jagan siia oma enese maavärinalaadset taipamist. Mida olen küll ka ennegi märganud kuid viimastel nädalatel lajatas see teadmine nagu sepavasaraga. Kas sellest ka lõpuks midagi uut areneb, on näha siis.

Nimelt, minu rakuteadvuseni jõudis teadmine, et me kardame kõige rohkem seda mida me tõeliselt tahame. See lauseke on sotsiaalmeedias mitmel erineval kujul liikunud. Ja kas me ka tegelikult selle tõelist mõtet taipame?

Aga alustame siis kaevumist. Me tahame ja vajame, et meid hoitaks ja hinnataks sellistena nagu me oleme. Onju?
Aga kas me oleme võimelised seda tõelist ennast oma lähedastega jagama?
Tihti arvatakse, et see tõeline mina ja selle väljendus saab olla sellises kohas, kus saab olla labane ja räusata ja teisi maha teha. See siis ühiskonna arvamus, et kodunt väljas käitutakse väljapeetult aga koduseinte vahel ollakse nagu türann.

Aga kas see lärmakas ja kõiki endast eemale peletav tegelane ikka on TÕELINE MINA?
Tegelikult on see kaheaastase lapse enesekehtestamine, et saaks ometi olla omaette minaise, sest kui ümber on teised siis ei saa olla päriselt nii nagu hing vajab.

Läheb jaburaks?

Aga mõelge nüüd kaasa. Miks sellised lärmakad tegelased seda nimetavad “ma olengi selline, võtke või jätke”? Nad esitavad ultimaatumi, et neid rahule jäetaks. Nad tahavad tekitada barjääri enda ja teiste vahele, sest “teised” tahavad ju alati midagi mida neil pole anda – või mida nad pole veel iseeneses õppinud üles leidma.

Sellele pildile vastukaaluks teine äärmus.
Me tahame midagi nii hirmsasti, nii hirmsasti et hing jääb kinni ja me oleme valmis selle eest surema. Ja kui on võimalus seda saavutada (oma emotsioonide mõistmine, kohtumine inimesega, kohtumine ihaldatud töökohaga jms), siis on meil korraga paanika, raev, pisarad sest meid halvab hirm võimaluse ees, et me lõpuks saamegi selle mida ihaldame. Me ei tea kuidas olla, sest siis pole justkui enam kuhugi püüelda. Kuidas saab veel paremaks minna kui see?

Kas tekkis mingi selgusemoment hirmu ja armu seosest?
Aga sukeldume siis suhetesse.

Me arvame, et me kardame intiimsust (mitte seksi või koos olemist), me kardame kaotada oma vabadust, oma iseolemise võimalust.
Me arvame, et me peame olema kogu aeg täiuslikud oma kaaslasele.
Aga kas me oleme kogu aeg täiuslikud iseenesega? Kas me oleme kogu aeg positiivsed naerupallid, kas me oleme kogu aeg lakutud-lakitud-klanitud? Ei ole ju!

Me oleme vahest kõigest tüdinenud, me ei taha kedagi näha ega kuulda, me oleme hommikuselt tõredad ja võime lohena teistel päid hammustada. Ja eks igaüks teab ise millised nad on siis kui neil kõigist ja kõigest kõrini on.
Teisalt on meil ka olemas see überpositiivne ja lendlev pool mis ka läheb vahest üle võlli ja mida ühiskond peab narkojoobele sarnanevaks. Ja see kõik oleme meie ISE. Aga miks me kardame seda tõelist ennast näidata oma kõige kallimale? Sellele, kelle kätte võime usaldada oma elu, teades, et seal on see kaitstud. Miks kardame aga oma kõige kallimale näidata neid torisevaid hommikuid, neid maailmapeale vihastamisi?
Sest meil on juba kogemus, et kui püüame olla tõeliselt meie ise siis ajame inimesed endast eemale. Kartes kaotada aga seda kõige kallimat oleme valmis põgenema (ka tema peale vihastamine on põgenemine), sest lihtsam on ju olla see kes suhtlemise lõpetab kui taluda taas kord olukorda, kui oleme need kelle juurest ära mindi.

Ja see tekitab hirmu. Me igatseme ja ihaldame olla oma kõige kallimaga – olgu see siis noorusearmastus, hingesugulane või KaksikLeek, kellega on tegelikult meil üks olem. Igatseme, aga kardame sellele tõelisele kaaslasele näidata oma haavatavust. Seda verisulis linnukest, mis me oleme kõikide nende maskide all mida oleme hakanud kandma, et olla “normaalsed” ühiskonna silmis.

Kui sa oled siia sündinud, siis ei ole vahet kas su vanemad sind siia tahtsid või ei, oled sa siin VAJALIK. Sinul on EESMÄRK luua maailma ja sa oled Universumi oluline osa.

Järgnev tuleb nüüd laste ja lapsepõlve traumade teemal. Tehniliselt on just lapsepõlves meie hirmude peamised põhjused. Tihti õigustavad inimesed oma käesoleva elu olukordi just väidetega, et nad ei saagi midagi muud olla kuna:
Minu kodus oli alkohol …
minu kodus ei olnud armastust …
ma ei saanud lapsena seda mida ma tahtsin …
minu kallal vägivallatseti …
mul ei olnudki kodu, ma olin lastekodus …
ma olin tänavalaps …
…..

Ja veel palju põhjendusi, miks ei suudeta oma elu ise juhtida. Ei taheta ise juhtida, oleks õigem öelda.

Aga võtame nüüd veidi teise vaatenurga.
See, et me oleme praegu siin, selles ajahetkes, selliste taipamistega on võimalikuks osutunud vaid tänu sellele, et me OTSUSTASIME tulla siia maailma, sellesse kehastusse. Väljusime ÜKS olemise Allikast ja kehastusime, et saada kogemusi ja õppida.
Labaselt öeldes, meil hakkas Olemitasandil igav ja me tulime veidi individuaalsesse kehasse mängima. Mängida saame aga just niikaua, kuni meie biokeemiline masin (meie keha) on töökorras. Selleks, et tõeliselt oma tuleku eesmärki täita on meil vaja teha kahte asja:
1. Hoida töökorras oma biokeemiline masin
2. Õppida meenutama oma õppetükke ja neid lahendada
Esimene annab võimaluse olla ja õppida, teine annab võimaluse naasta Allikasse.

Ehk siis kõik need justkui halvad kogemused olid vajalikud, et me hakkaksime taipama.
Sujuvas mugavustsoonis ei õpi me aga midagi ja seda põhjusel, et seda ei ole ju vaja. Kõik on niigi mõnus ja mugav. Kuid hinge seisukohalt mandume lõpuks kosmosetolmuks.

Läks hirmust veidi kaugele see lugu meil, kuid idee ongi see, et inimesed kardavad muutusi. Olgu see siis ka muutus paremuse poole. Ikkagi on see muutus ja seda ei soovita, sest see on uus ja teadmatu. Teadmatus on aga hirmus koll mis lõhub ära rutiinid.

Niisiis, süüvige iseenesesse, leidke need kohad, mis on teis kasvatanud hirmu ja laske nad vabaks. Laske vabaks see hirm muutuse ees ja võtke vastu Teadlikkus, et kõik mis elus on toimunud, on selleks, et te saaksite areneda parimaks võimalikust versiooniks iseendast.

Ka minus on omad hirmud ja mu kallis KaksikLeek teab nende olemasolu kõige paremini. Isegi paremini kui ma ise vahest. Ja alguses välja toodud Tõelise Intiimsuse hirm on ka meie vahel. Julgeda näidata oma Kõige Kallimale ka oma varjupoolt, mitte ainult seda roosat ja sätendavat mida me arvame, et nad näha tahavad. Selleks, et Luua tõeline suhe peavad partnerid usaldama teineteist piisavalt, et julgeda olla tõeliselt siirad oma vajadustes ja tunnetes.
Siirus, Julgus, Usaldus, Ausus iseenese ja oma partneri ees.

Tundub, et tänaseks sai edasi antud see mõtetemöll, mis töö kõrvalt on oma elu hakanud elama.
Ahh jaa, oleksin unustanud. Nimelt on praegu taaskord käes see aeg kui tavapärasesse tervisesse võib lüüa ebatavalisi rikkeid, mis med. aparaatidega pole tuvastatavad. Nägemise ajutine kadu, ootamatud kõrged palavikud, mis ei allu ravimitele, “lendamine” lendamise tunne ja maa jalgade alt kadumine. Et siis rahu ainult rahu! Kõik see on mööduv ja vajalik vanade jamade läbi põletamiseks rakutasandil.

Teadlikku lähenemist oma tervisele ja oma vaimsele arengule.

YksikHunt oma tervenemise teekonnal.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.