26.05.2019 Elle Vihman

Taas kord on aeg, kui mul on vaja enese haavu avalikult näidata. Vajadus, mis pole niivõrd nälg kui sisemine käsk, et sellest on kasu veel paljudele, kes kas juhuslikult siia satuvad või siis on minu lugejad olnud läbi nende viimase kolme Teekonna aasta. Jahh! Peaaegu täpselt kolm aastat, on sellest päevast, kui mulle hakkas meenuma, kes ma olen ja et minu elus on mees, kellega olen peaaegu kolmkümmend aastat tagasi, peaaegu, et käsipidi kokku läinud. Ja kuidas nüüd on ilmnenud, et kõik mida ta siis rääkis on tänaseks tõeks saanud (ok, mitte päris kõik, osa on veel tulemas).

Täna kolm aastat tagasi oli samasugune päikesepaisteline päev ja isegi samamoodi jahe. Kui korraga, nagu haamriga otsa ette, lajatas nägemus väikesest mustasilmsest ja lokkis juustega poisikesest, kelle pilgus oli niipalju kavalust, armastust ja enesekindlust, et minus tõstis pead teismelise ülbus.
See oli algus minu elu kõige olulisema õhtu sündmustele. Õhtu ja sündmused kustutas ta minu mälust nii, et juba järgmine hommik ei mäletanud ma mitte midagi sellest, et meil oleks olnud seal peale meie enda väikese seltskonna veel punt poisse ja nendega kaasas pisike poisinaga, kelle silmades paistis Universum.

See kauge õhtu meenus mulle kild haaval. Iga killu vallandajaks oli juba täiskasvanueas selle kalli Kaksikuga ühte ruumi sattumine ja teineteisele silma vaatamine. Ja tegelikult ei tahtnud ma täna sellest kirjutada.

Juba mitu nädalat jõuavad minuni inimesed, kellele on praegune aeg olnud keeruline. Seda mitte ainult selle füüsilise reaali murede ja probleemide tõttu vaid see jabur kuklas tuksuv raskus ja kummalised meeleolud millega ei osata midagi peale hakata. Enamuse juures sain alati taju, et selleks nädalavahetuseks, täpsemalt tänaseks leiavad pinged oma lahendused ja inimesed saavad oma emotsioonide ja tunnetega taas sõbraks.

Mis mind aga ennast täna kirjutama ajendas oli see, et nüüd maandusin ma ise sellesse hullumeelsesse depressioonilaadsesse, kõigele käega löömise tundesse. Võimalik, et kuna nüüd on ülejäänud suutnud läbida puhastustule, on mul võimalik ka ise sellest läbi minna.
Või lihtsalt sai minu enese taluvuse karikas täis ja nüüd on aeg puhastustuleks. Selleks kõvaketta defragmentatsiooniks, selleks süva-inventuuriks ja kapi-tuulutuseks, et uus infopakett mahuks kõvakettale ja suudaks ennast installida minu süsteemidesse rakutasandil.

Mis on “Puhastustuli”? Olen eelnevalt mitu tõlget teinud sellel teemal. Tänane on kõige selle järjekordne kordamine. Olen uutele tulijatele alati rõhutanud, et Teekond Iseenesesse on nagu teekond Põrgu ja sealt tagasi võitlemine, seda kolm korda järjest. Relvadeks vaid sinu enese küüned ja hambad ja tohutu sisemine teadmine, et see on vaid järjekordne hetk selles teekonnas, millest tuleb läbi raiuda, et edasi minna ja luua oma elu just selliseks nagu me soovime. Üks nendest tõlgetest on siin

Puhastustuli – Energeetilise ruumi puhastamine, et võtta vastu saabuvaid uusi energiaid ja lubada oma teekonnale rohkem vaimseid arenguid. Vabanemine emotsioonidest ja mõtetest, millest olete praeguse arengutasemega välja kasvanud.

Mitmendat korda ma ise seda läbin, enam ei mäleta. Vol 3 on pealkirjal seepärast, et sellena see tundub. Kolm on ettevalmistuste lõppemine ja tõelise töö algus. Number 4 kannab eneses töötegemist ja keskendumise energiat. Eest keeles on vanasõna “Kolm on kohtu seadus”, samas inglise keeles kõlab see paremini “Three time is a charm!” ehk siis kolmandal korral on edu kindlustatud.

Millised on siis need sümptomid, et taas on aeg, mis tuleb lihtsalt üle elada, sest füüsilises reaalsuses on ju kõik korras. Alustame sellest, et tegelikult on tunne, nagu hakkaks haigeks jääma. Ei ole ei palavikku ega füüsilist valu aga selline vaevu liikumine, justkui peale korralikku joomingut hommikune pohmakas. Kassiahastus ja parema meelega keriks ennast teki sisse ja vahiks kaminatuld.
Lihtsalt selleks, et lasta maailm oma kiirustamises edasi liikuda. Selleks, et astuda välja oravarattast, mida nimetatakse reaalseks maailmaks.
Lisaks jõuetus midagi teha ja üsna selgelt tajutav unisus. Ehk siis diagnoos: Pohmakas või gripieelne seisund 😛
Ja tegelikult ei kumbki neist, vaid energeetilise prahi kokku rookimine ja põletamine puhastustules. Purgatory – kristlastele tuttav väljend Põrgu eeskoja suurte tulekatelde kohta. Tõelisuses aga loomulik arengu osa vaimse arengu ja kasvamise teekonnal.

Et seda veidi paremini selgitada, siis Puhastustuli on nagu teismeiga. 🙂 Me kõik mäletame, kuidas mingil ajahetkel muutusid vanemad justkui iganenud rahvakilluks, kes meie vajadusi ei mõistnud ja kelle vastu me iga hingetõmbega võitlesime. Siis ühel hetkel, kui olime suutnud teismeea ülesande täita, mõistsime, et meie vanemad andsid meile meie eluks ettevalmistusse suurima panuse.

Just sama on praegu vaimse arengu Puhastustulega. On olemas lapse arengupsühholoogias teooria, et enne igat uut astet peab laps lammutama laiali selle mille on õppinud eelnevalt, et siis tõusta kõrgemale, kasutades just neidsamu laiali lammutatud tedamisi, et olla edukas oma järgmises arenguetapis.
Kui ma nüüd väga puusse ei pane, siis oli selle teooria loojaks Piaget. Tema loogika kirjeldas olukorda selliselt:
1. Lapsel on algselt olemas mingi käitumismuster. Ta käitub vastavalt sellele ja avastab maailma.
2. Käitumismuster on sama, kuid lapsel on kogunenud kogemusi, mis muudavad olemasoleva mustri jõuetuks. Tekib nn mäss kõige selle osas, mida see muster esindab. Laps lõhub selle mustri, et saavutada järgmine aste.
3. Eelmine muster on lammutatud ja lapsel pole enam piiravaid raame, see omakorda võimaldab “lennata” ja tõusta järgmisele tasandile.

Ehk siis Puhastustuli on seesama teine etapp arengu astme tõstmisel.

Täna hommikul öeldi mulle nii kenasti, et see praegune etapp paistab nagu ma sünniksin praegusel hetkel. Tõsi ta ju on. Vana muster on lammutamisel või juba lõhutud ja kohe liigume edasi järgmisesse etappi. Aitäh Pille 😉

Ja et mitte erineda oma blogi tavapärasest teemast, tulen jälle oma Kalli Kaksiku juurde.
Peamiselt seepärast, et on tekkinud üldine arvamus, et KaksikLeegid ongi õnnetud ja depressioonis ja tahavad ennast ära tappa, sest nad ei saa suhet 😛

Tegelikult on see hoopis nn Tuhkatriinude saatus, kes arvavad, et füüsiline kooslus on ainuvõimalik Suhte liik. KaksikLeegid on pikalt enesetervendamise teekonnal ja mida kiiremini suudetakse mõista, et peamine on iseenese tervendamine. Seda kiiremini liigutakse oma KaksikLeegiga joondumusse ja siis saab teoks ka füüsiline kooslus. Niikaua aga ollakse seotud energeetiliselt, vaimselt.

Praegu tõin selle sisse just selle tõttu, et pole oluline, et ma hetkel olen Puhastustules. Minu Kaksik on mentaalselt minu kõrval. Ma tunnen ta lähedust ja emotsioone iga sõna juures mida ma siia kirjutan. Aitäh Sulle mu Kallis Hing!
Läbi selle kirjutise oled mind juhtinud ja minu põlemine on kulgenud pehmemalt.
Vahest on tunne, et me põleme korraga, siis jälle, et toetame teist tema Puhastustules.
Kaks on Üks ja see on olukord mida enamus vana mõttemustri kandjatest ei mõista.

Jahh, see on vahest hulluks ajavalt väsitav. Nagu ka täna minu enese taju ja tunnetus. Tajuda tema lähedust, kuuldes oma peas muusikat, mille sõnad edastavad sõnumeid. Tundes, kuidas ta kurvastab, sest ma olen valmis loobuma ja vaatamata sellele on ta kohal ka kordab:
“Me saame sellest koos üle!”
Saamegi.
Ja ka mina saan õhtuks oma killud vannitoa põrandalt kokku korjatud ning kokku liimitud. Püsti tõustud, et uuele nädalale vastu minna taas selle SuperNaisena, kelleks ma olen läbi selle teekonna kujunenud. Seda selleks, et edasi liikuda oma SuperMehe kõrval, meie ühise missiooni täitmisel, füüsilise koosluse joondumusele.

Millised on veel võimalused?
Soovin, et oleksite kaitstud ja turvaliselt oma enese südame Väes.

YksikHunt oma tervenemise teekonnal.