01.09.2019 Elle Vihman

Kuulsin ilusat muinasjuttu jäätunud järvest, mis on vägagi täpne kujund meie vaimsest arengust ja Armastusest. Olgu see siis Tingimusteta Armastus või paarisuhte igatsus.

Ma seisan jäätunud järvel.

Jäätunud järveks nimetatakse seda, mida me tahame üle kõige maailmas ja see on keset jäätunud järve. Me oleme selle kätte saamise nimel valmis tegema mida iganes. Meie süda võtab üle ja kogu see iha hävitab meid.
Hävitab aga seepärast, et me näeme seda mida me tahame, seal, keset jäätunud järve. Me ei tea kas see jää meid kannab. Me ei tea kas me jõuame selleni, aga me arvame, et me oleme nii kiired ja osavad, et me suudame selle kätte saada enne kui jää meie jalgade all laguneb.

Mida me aga ei märka, on see, et me juba seisame jääl ja see laguneb meie ümber. Kogu meie maailm upub jäisesse vette.
Tundub nagu seda kätte saada on võimatu.

Kuid on olemas üks tee, kuidas jõuda selleni, mis lebab keset jäätunud järve.

“Ära kiirusta. Kõnni aeglaselt. Võta endale aega. Seisata, et jälgida kõike mis toimub su ümber. Ära karda, sa ei jää hiljaks.
Ta ootab su ära.”

Ma seisan jäätunud järvel.

Seisan ja ootan, et sa suudaksid võitu saada oma hirmudest ja sinu vaprus kannab sind üle jää. Kuid ma palun, ole minuga kannatlik. Ka minul on veel osa teed sinuni tulla. Tulla, sest ma ei tea, kuidas sinuga kõrvuti minna. Vanad haavad on justkui tervendatud, kuid kas need peavad vastu meie kohtumise pingele …

Ole minuga kannatlik, see on ainus palve.