Taas puhastustuli. Vähemalt paistab, et järjekordne batuudi madalam asend on kätte jõudnud. Võimalik, et liigun siiski juba grammikese ülespoole, sest suudan veidi oma olukorda analüüsida.

Alles ma siin jagasin tõlget füüsiliste valude ja vaimse kasvamise seostest. Tänaseks on tunne, et sellele võib lisada veel kõigest ja kõigist tüdinemise tunde. Lisaks leierdab meedia kurjategija tapmist ja pöörab fookuse minema sellest, et olukord tekkis seoses isiku taaskordse ebaadekvaatse käitumise tõttu. Mis veel kummalisem – räägitakse, et kõnealune tegelane olla hoopiski jätkuvalt elus ja saanud suured valurahad, et aitas ühiskonnas järjekordse hulluse käima tõmmata. ÖÖk.
No ei tohi ju inimkond ometi rahulikult taastuda. Ikka peab olema mingi segane lammaste tapule ajamise protsess käima.

Ehk siis meeleolu ja olemine just vastav hommikul FBs nähtud pildikesele “Tõstke käsi, kellel on villand KÕIGEST”. Hetkel on tõesti tunne, et peatage maailm ma tahan maha minna.

Kellele kõik see tunne kuulub?
Tajud siis sellised:

Väsimus, tüdimus kõigest. Mingi kummaline piir on kätte jõudnud. Juba mitmendat päeva tahan justkui lõpetada kõik selle millega tegelen. Tahan ära. Justkui oleks kõik saavutatud ja nüüd tahan lõpetada.

Kas see võib olla depressioon? Vaevalt. Pigem on see taaskord füüsilise väsimuse tagajärjel ajukeemia paigast lendamine. Mis muidugi oma olemuselt ongi depressiooni esimene samm.
See selleks.

Lõpetamine, kokkuvõtete ja analüüside tegemine. Tajude kordus. Liikumine spiraalil. Viimase nelja aasta jooksul olen täheldanud, et selliseid batuudil lendamisi ja langemisi on olnud palju. Mida aeg edasi seda suurema amplituudiga.

Lugesin hommikul oma vanu postitusi, justkui otsides tuge iseenese kogemusest ja küsides abi oma Kõrgema Mina käest. Kõigepealt ilmutas ennast Kaksikleegiks olemise postitus. See, kuidas me oleme väga mitu korda lennanud kõrgustes, kuidas tajume oma Kaksiku lähedust ja Kodus olemist ja seda kuidas oleme taas murdunud ja meie südame killud on vannitoa põrandal laiali.

Seejärel nägin viimaste jõulude paiku kirjutatud oma enese Kodus olemisest ja küllusest, Terviklikkusest. Korraga taipasin, et sellest on möödas ümmarguselt kuus kuud. Samuti on eelmisest Puhastustulest möödas 13 kuud. Ajaline tsükkel kordub. Paistab, et teadlikkus olukorrast on paranenud, sest praegu kui ma neid ridu kirjutan on mu jalad kanges loorberilehe ja sooda vannis. Väsimus taandub ja pea saab justkui selgemaks. Ehk õnnestub sedasi õhtuks veel tegusaks saada 😉

Kokkuvõtvalt tuleb öelda, et viimased uuendused meie rakuteadvusesse on olnud rasked. Rasked just seetõttu, et informatsiooni vastuvõtmine käib taluvusvõime piiril. Nagu eelmises postituses oli juttu, on kogu see info ootel ja valmis selleks, et me hakkame seda rakuteadvusesse installima. Kelle inforiba on laiem saab ka suurema intensiivsusega. Kuid need, kes pole seni viitsinud/tahtnud selle kõigega tegeleda, sellele laetakse elutähtsat informatsiooni peaaegu vägisi, sest ilma selleta on edasine eksisteerimine takistatud. See vägisi teema on aga kordi valusam ja keerulisem.

Sellest ka teatud seltskonna ebaadekvaatne käitumine. Lihtsalt seepärast, et vana moodi ei toimi enam ja nad saavad sellest aru. Uut moodi aga veel ei oska ja siis lapserdatakse emotsioonidelt. No ja teatud seltskonnale on see väga kasulik. Vähemalt ei tegele inimkond iseenda analüüsimise ja tervendamisega. On ju ammu teada, et despootia, türannija ja nõrgad juhid ei suuda toime tulla teadliku rahvaga. Nemad vajava lambakarja keda, õigest kohast haugatusega, on võimalik panna kabuhirmus neile sobivasse suunda liikuma. nJälgige lambakoera ja karjuse koostööd ning tulemust, kuidas kari liigub. “Lammas kardab terve elu hunti, kuid lõpuks on ikka karjus see, kes ta ära sööb!”

Niisiis, taas oleme perioodis, mis tuleb lihtsalt üle elada, sest praegu on just see aeg.

Ennast olen meediast eraldanud. Uudiseid ei kuula, lehti ei loe. Telekast vaatan laste multifilme ja muude filmide jaoks olen valinud online filmikogud. Ei suuda vastu võtta seda hullunud reklaamidega inimteadvuse mõjutamist.
FBs olen eemaldanud jälgimisest need isikud ja saidid, mis tegelevad sihiliku paanika külvamisega. Samuti kroonilised lambad, kellele pool tõde on terve tõde ja igasugune edasi uurimine ja oma peaga mõtlemine keelatud tegevus.

Kui räägime vaimsetest õpetustest, siis võin öelda, et minu filosoofia haakub nendega, kus on peamine inimese iseenda mõistmine ja soovitus õppida ja uurida, samas on kohustus oma enese ninaesine puhas hoida ja säilitada oma ruum. Niisiis ei ole isekust selles, kui kõrvaldada sõprade hulgast need, kes tahavad oma vaateid meile kohustuseks teha. Ei ole isekust seal, kus inimene keskendub omaenese vaimsele tervisele ja kehtestab oma nn intiimse ruumi. Nagu jagasin pildikest, milles kirjas: “Enese eest hoolitsemine ei ole isekus. Sa ei saa jagada tühjast anumast!”

Niisiis, kui tunnete, et suhtlus on kurnav ja ennast vägistav, siis tehke selgeks oma vajadused ja näidake piiri ka teistele, et need kogemata sisse ei lenda.
Mõnele see muidugi esimesel korral ei loe.
Ja seda just tähendabki üks Vabaduse Õpetuse Kohustust: Enesearmastus – Meil lasub kohustus kehtestada oma ruum ja sissetungijad sellest välja lüüa. Välja lööme aga vaid oma ruumi piirini. Vastasel juhul oleme agressorid kellegi teise ruumis. Meil lasub kohustus väärtustada omaenese vajadusi ja nende rahuldamise eest hea seista. Mitte keegi teine ei pea meie vajadusi rahuldama. Vaid meil endil lasub see kohustus.

Niisiis tänane raskus ja kummaline blokeering on lahustunud. Loodan, et ka teie saite veidi selgust mis teie ümber toimub ja kindlust selles, et ka see on mööduv.

Me saame sellest koos üle.

YksikHunt oma tervenemise teekonnal.