Lenda kergelt Mu Kuldne Lohe, minu Kallis Hing

Järgnev saab olema järelehüüd ühele Jumalikule Mehelikkusele, kelle jaoks see käesolev Hingeprotsesside Pime Öö oli siin reaalis ülejõu käiv. Tema tervenemised ja Ülesanded jätkuvad Dimensioonide vahelisel alal. Usun, et ta on samamoodi energiates olemas oma tütrenipsule nagu ta on seda minu jaoks. Ta ei ole veel päriselt lahkunud mu kõrvalt.

Ma ei tea, kas ma suudan siia panna piisava täpsusega kõike seda mida ma tunnen ja tajun. Ma ei tea kas mu Valu lubab mul siin ka kõike jagada. Kuid minu KaksikLeek, minu Kallis Hing lülitas selle reaalsuse biokeemilise masina välja, et enam mitte seda uuesti käivitada.

Öö, millal see juhtus, tundsin valusööstu vasakus kehapooles. Reaalselt olid tunda käed, mis väga kõvasti haarasid mu vasakust õlavarrest. Loomulikult hakkas mul peas vadistav pärdik otsima reaalile vastavaid põhjuseid. Ma arvasin, et mul on infarkt, valu südameni ei jõudnud veel. Esmane mõte, et mu Kallis hing sellel hetkel vigastada sai, kadus reaali põhjuste alla.

Veel mõni päev oli ta mu kõrval nagu alati. Mul isegi oli tunne, et see energia on nüüd rahulikum ja rõõmsam. Mitte midagi ei valmistanud mind ette selle osas, et teda füüsilises kehas enam ei ole. Kui minuni hakkasid jõudma kuulujutu laadsed sõnumid, et teda ei ole enam, liigitasin ma need otsekohe jamaks. Seda ei saa ju olla, ta on jätkuvalt mu kõrval. Tema puudutused ja kallistused, ning sõnumitega luksatused on alles.
Siis hakkasin faktilisi kinnitusi leidma. Teda ei ole. Ta on kadunud sealt, kus ta oli alati olemas. Sõnumid ühistelt sõpradelt ei jätnud enam lootusele ruumi.

Ma langesin eitusesse, mingi osa minust lootis ikka veel, et ta on raskes seisundis haiglas. Kuid selleks hetkeks oli ta juba vaid Kuldne Lohe, kes oma tiivad mu ümber oli mässinud ja sisestas mulle, et kõik on hästi, enam ei saa mind mitte keegi ega miski kahjustada.

Tänaseks tean ma sellest juba kolmandat päeva. Silmad, mis on nagu selge veega allikad nirisevad vett. Hing on valu täis ja elu näib, et on pandud pausile. Õues ei lenda mitte üks lind. Isegi vareseid pole näha ega kuulda. Vaikus. “Raadiojaam vasakus kõrvas” sumiseb vaikselt ja annab vaid teada, et ta on vaikuses.

Lein.

Mis saab meie KaksikLeegi Teekonnast?
See jätkub.
Leekidel pole võimalik peatada teekonda, sest me tegutseme multidimensionaalselt. Edasi toetab ta meie ühist teekonda just teistes reaalsustes.
Loomulikult oleks ma eelistanud, et ta oleks edasi elanud selles reaalsuses. Aga ma teadsin ju ammu, et KaksikLeegid töötavad koos ka erinevates reaasustes.

Mina: Tere Looja.
Looja: Tere …
Mina: Ma olen laiali lagunemas. Kas sa paneksid mind uuesti kokku?
Looja: Ma parem ei teeks seda.
Mina: Miks?
Looja: Sest sa ei ole Puzzle
Mina: Aga kõik need minu killud, mis langevad põrandale?
Looja: Jäta need mõneks ajaks sinna. Need kukkusid põhjusega. Las need lebavad seal mõnda aega ja siis otsustad, kas sa vajad ühtegi neist tagasi.
Mina: Ma ei mõista! Ma lagunen!
Looja: Ei, sa ei mõista. Sa tõused, sa arened. See mida sa tunned on kasvuvalud. Sa vabaned asjadest ja inimestest, mis hoiavad sind tagasi. Need killud ei kuku su küljest ära, nad langevad oma õigetele kohtadele. Lõõgastu. Hinga sügavalt sisse ja luba nendel asjadel, mida sa enam ei vaja, pudeneda. Ära klammerdu kildudesse, mida sa enam ei vaja. Luba neil langeda. Luba neil lahkuda.
Mina: Kui ma sellega alustan, mis mulle siis alles jääb?
Looja: Vaid sinu kõige paremad osad.
Mina: Ma kardan muutuda.
Looja: Ma ju räägin sulle: SA EI MUUTU! SINUST SAAB!
Mina: Minust saab? Kes?
Looja: Sinust saab see, kelleks ma su lõin! Valguse, armastuse, heategevuse, lootuse, vapruse, armulikkuse, rõõmu, hiilguse ja kaastunde kandja. Ma lõin su niipaljuks enamaks kui need õhukesed kihid, millega sa ennast oled otsustanud kaunistada ja millesse sa nii meeleheitlikult klammerdud. Luba nendel osadel eneselt maha langeda. Ma armastan sind! Ära muutu! Arene, saa selleks, mis sa tõeliselt oled! Ära muutu! Saa! Saa selleks, kelleks ma olen su loonud. Ma kordan seda sulle niikaua, kuni sulle see meelde jääb.
Mina: Ja seal kukub järjekordne kild.
Looja: Jah. Las see olla just nii.
Mina: Niisiis … ma ei ole katki?
Looja: Ei, kuid sa murrad läbi pimeduse. Just nagu koidik. On algamas uus päev. Saa!! Saa selleks mis sa tõeliselt oled!!!
~Tundmatu autor.