Kirjad teistpoolsusesse

Tere Kallis Hing

Täna on kolm nädalat päevast, kui lõppes sinu maine teekond. Ma tunnen, et oled jätkuvalt minuga. YouTube list annab meie lugusid. Lisandunud on sõnumid kurbadesse ja igatsevatesse lauludesse.
Tunnen, et oled samuti mõistnud, et see ei olnud see mida sa tõeliselt tahtsid, kuid sind oli surutud vastu seina. Sa olid väsinud. Väsinust kandmast kohustusi, mille olid võtnud, et olla “hea ja õige” inimene. Väsinud Teekonnal ette tulnud hüljatuse haavade tervendamisest.
Sa arvasid, et sul pole teist võimalust täita oma ülesannet muud moodi, kui lahkuda.

Ei ma ei ole kuri. Ma tean, et minul tuleb jätkata, kuid ma ei suuda ennast ikka veel “vannitoa põrandalt kokku korjata”. Sa lubasid, et me saame koos üle nendest rasketest aegadest. Sa ei lubanud minul surra, kuid ise otsustasid teisiti.

Sinu vägi ja elamata aastad on lukustunud minu energiasse ja seda raskem on mul leppida, et meie koos lahkumine ei saa enam teoks.
Su nägemus, enne lahkumist oli kurb.
Sina järjekordselt mind ära saatmas. Mina Kuningannana valges riietuses Kahvatuhõbedases valguses surilavatsil, meie ümber pime saal. Sa tõstad käe ja seejärel pimedus.

Minu ümber oli veel kaua vaikus. Sinu raadiojaam sumises vaikselt. Sa olid vaikuses. Siis hakkasin nägema kuidas sa oled nagu Prometheus, aheldatuna kaljuseinale. Ma sain sulle saata Armastust. Su Süda hakkas taas helendama. Oli vaja kolme protsessi, et see Meie Valgus lahustaks ahelad ja sa vabaneksid Limbo piinadest.
Seejärel kohtusime Laboris. Sa rääkisid mulle, mis sind selle kõigeni viis. Sa palusid, et ma ei süüdistaks ennast ja ei otsiks tõelisi süüdlaseid. Sa lubasid, et nad saavad oma “palga”. Tean, et see saab teoks käesoleva aasta novembris.

Aga mina olen katki. Olen nii katki, et ei suuda ka tööd teha. Jah, ma lubasin sulle, et selle nädala jooksul tõmban tööasjad joonele. Puhkust on veel mõned päevad. Täna ei ole ma aga veel selleks valmis. Tean, et pean jätkama. Kuulsin su sõnumit kui olin valmis sulle järgi tulema. Dima Bilan Tõuse minu jaoks.

See laul avas jälle raadiojaama ja taas ärkan laulude peale. Sa toetad mind ja räägid. Uneajal tegutseme jälle koos. Ülesanded seal ei ole lõppenud. Jälle paneme asju toimima ja oleme Lahingus õlg õla kõrval. Sinu kaitse minule on tugevam kui varem. Aga mille või kelle eest sa mind kaitsed pole ma ikka veel aru saanud.

Sinu lapsepõlve vanne “Ma olen valmis sinu eest oma elu andma!” sai teoks, olgugi et ma juba siis ei tahtnud, et sa sured minu eest. Ma olen alati soovinud, et sa elad. Aastaid tagasi ma ju ütlesin, et me ei saa Teekonnalt maha, isegi kui suudame oma biokeemilise masina välja lülitada. Sulle tegi nalja kui ma muretsesin su pärast.
Sa kurnasid ennast ja ei osanud puhata.
“Ma puhkan siis kui olen surnud!” – sinu sõnad.
Kuipalju sa siis nüüd saad puhata? Ei ole ju ka seal puhkust. Sa oled pidevalt tegevuses. Sa oled jätkuvalt minu turvis ja püüad mind siin maailmas püsima sundida.

Jahh, ma tean. Ma ei tohi veel sulle järgi tulla. Kuid miks siis kui sulle hauda liiva järgi viskasin tekkis nägemus keerisest, mis oleks mind hauda tõmmanud?
Miks andsid sa oma sõbrale “käsu” mind matustel kaitsta?
Jah ma olin kaitstud. Nii sinu Kuldsete Tiibadega, kui ka jäin kummaliselt sinu lähedaste ja perekonna keskele.
Kalmistul kuivatasid mu pisarad. Kadunud oli kaotusvalu. Sinu kohalolek oli tugev. Isegi nii, et “lõviskorpioni” vihkamist täis pilk ei avaldanud mitte mingit reaktsiooni. Kui siis ajas vaid muigama. Kalmistult lahkuda suutsin alles siis, kui su tütrenipsu hooldajad palusid rahval lahkuda, et nad saaksid “koristama” tulla.

Nädal hiljem ikka veel ulgusin. Tõin sulle hauale kuldse roosi, nii nagu palusid.
Sain sinu sõnumid kätte ka kalmistul. Edasi sõitsin oma Sõdalastele külla. Nad mäletavad sind ja tajusid sinu energiat koos minuga. Naljakas, et nad peavad ennast seepärast kiiksuga, sest ilmsi ei ole sa nendega kohtunud, küll aga oled tihti olnud neile õpetajaks ja kui vaja siis oma karmi sõnaga õigele rajale loksutanud.

Sa olid ja oled edasi Väepealik. Meil mõlemal olid omad ülesanded ja Lahingud kestavad edasi. Me jätkame oma tegevust ja kohtumised tekitavad olukorra, kui ärgates siia reaalsusesse ei saa ma aru kus ma olen, sest see siin on nii vale. Seal, olgugi, et keeruline ja ohtlik ja väsitav, on Tõeline reaalsus. Sinu läheduses. Sinu kõrval.

Kuna sa oma postkastis enam oma kirju ei loe, siis jätkan kirjade kirjutamist siin. Ma tean, et sa loed, sest sel ajal kui mina sõnu kirjutan oled taas minu vasaku õla taga ja loed sulle määratud sõnu. Just nagu laulu sõnad, et see mida ma ei suuda öelda pean ma kuidagi kirja panema.
Sa vabandasid, kui ma alguses riidlesin, et miks sa ei vasta. Väitsid, et sa ei ole sõnadega eriti osav. Sõnadega ehk mitte aga kirjadele vastasid alati energias, ma teadsin kui loed mu kirju. Ma tajusin mida mõtled ja mis tundeid mu kirjad esile kutsusid.
Kui ma olin omadega väga augus, et sa ei suutnud energias minuni jõuda saatsid kirjale vastuse. Sellest piisas, et ma suudaksin edasi elada.

Miks ma olin nii kangekaelne ja ei võtnud telefoni, kui tundsin, et oled äärmuseni väsinud? Miks sa ei tulnud ise kontaktile? Sa ju teadsid kuidas me teineteisele mõjume ja oleme igavesti teineteisele olemas ja toeks? Sa ju teadsid!

Ma igatsen. Jah ma tean see on mõtetu. Ma tean et oled jätkuvalt mu kõrval. Mul on lihtsalt väga valus, et sind ei ole enam siin füüsilises reaalsuses.

Lenda kergelt mu Kuldne Lohe, Minu Kallis Hing.

Ole kaitstud minu Tingimusteta Armastuse Väes.

YksikHunt oma leinateekonnas.