Üle pika aja tunnen, et ma vist olen elus.
Paar kuud tagasi kirjutasin, mis on head selles kui kaob lähedane inimene. Täna kirjutan leinatööst ja selle olulisusest.
Nagu alati, sünnivad minu kirjutised läbi iseenese kogemuse. Niisiis hoiatus – kui püüad olla kõigist targem või eitada teiste kogemuse õppetükist saadava abi võimalikkust, siis võid rahulikult lahkuda sellelt lehelt. Kui aga oled valmis analüüsima ja kaasa mõtlema, siis oled teretulnud jagama minuga minu kogemust ja ehk, EHK, on sellest loost kasu sinule või kellelegi keda sa tunned ja kellele võib sinu arvates nendest teadmistest tuge olla.
Niisiis. Järgnev saab olema minu leinatöö analüüs ajas, mis on olnud tänase päeva ja minu viimase postituse vahele.
Alususeks olin arvamusel, et olen suutnud oma leinast välja tulla. Teadsin ju selgelt mis toimub elu ja surma piiril. Oskasin suhelda üle selle piiri läinud Kalli Hingega. Sis aga läks asi jamaks. Läbisin supervisiooni, sest tööks võõraste murede lahendamise toetamine.
See teiste toetamine andis võimaluse, et ma lõpetasin enda heaolu ja vajaduste rahuldamise eest vastutamise. Niikaua õnnestus mul see suurepäraselt, kuni supervisiooni osana oli vaja vaadata korraks oma päris vajadusi.
Edasi läks asi karmiks. Olles Empaat, tajusin inimkonna ühisvälja leina, hirmu, viha ja lootusetust. Väsisin vaimselt ja ka füüsiliselt. Väsisin nii, et nutsin päris tihti ja seda just siis kui mulle tunnustust avaldati. Kui mu kliendid tänasid, et olen olnud just see mida nad tõeliselt vajasid. Et oskasin näidata just neile, nende elus muutuse loomiseks, vajaliku teeotsa. Ja muutusin Raevunud Deemoniks, kui nägin kuidas süsteem, mis peaks toetama ja õpetama oma kliente, et ise oma ellu muutus luua, tegelikult aga tegeles valetamise, vassimise ja alandamisega. Miks? Ei oska vastata, kuid tundus, et kliendid püsiks oma viletsuses. Justkui oleks süsteemil hirm, iseenesega ja oma eluga toime tulevate kodanike ees.
Ikka veel ajab mind see kurjaks. Aga positiivne on see, et ma juba suudan jälle ärrituda. 🙂
Olles võimetu oma tööd tegema läksin puhkusele. Võtsin eesmärgiks leinatöö lõpetamiseks teha restart iseenesele.
Protsess iseenesest ei midagi keerulist. Rännak läbi oma valu ja väsimuse, et minna tagasi elu allikale ja alustada puhtalt lehelt. Olles jaganud kõik mälestused oma õigetesse karpidesse ja võtta välja uus, et hakata sinna koguma uusi toredaid ja nagu elus ikka on, mitte nii ilusaid või lõbusaid mälestusi.
See aga ei õnnestunud. Ei õnnestunud, sest kodused ”unustasid” millega ma tegelen ja mind ehmatati protsessist välja.
Ja nii jäi see protsess pooleli.
Miks ma üldse arvasin, et pean tegema restardi?
Ma olin väsinud. Mida rohkem ma väsisin, seda tugevam oli soov siit ära minna. Tõsiselt lahkuda ja minna järgi oma Kallile Hingele.
Tänud ülemusele, kes ei leppinud minu võimaliku lahkumisega siit elust ja otsis meie asutuse võimaluste hulgast välja võimaluse, mis andis parema võimaluse oma leinaga tegeleda ja puhata.
Algselt püüdsin ma veel oma kohustusi täita, kuid siis olin lõpuks aus enda suhtes ja läksin haiglasse. Kolm nädalat eemal kõigist ja kõigest. Arstide silma all ja ravimite toel. Ravimid on vajalikud, et saada jalad alla ja siis kui jalad juba kannavad jätkata vaimsete võtetega.
Tööle ei ole ma veel võimeline minema. Keha pole veel nõus. Aga ma juba tunnen, et tavapärane tuimus hakkab taanduma. Täna on esimene rahulik ja Kalli Hinge kohaloluga päev. Olenemata asjaolust, et Šchumani resonants tegi hommikul väga tugevaid võnkeid.

Kui tahate oma enesetunnet jälgida siis soovitan teil seda võrrelda maa tuuma pöörlemisel tekkiva vibratsiooniga. Mõõdetakse seda vibratsiooni aga Tomskis. Ja vähemalt minul ja haiglas olles aja jooksul nähtu põhjal, võin öelda, et tundlikud inimesed tajuvad seda oma kehas.
Nüüd aga soovin, et õpiksite oma keha keelt ja saaksite parima nõuandja oma suurimalt ja targemalt sõbralt. Teie enese isiklikult biokeemiliselt masinalt, teie oma Kehalt.
Olles teadlik keha vajadustest, neid teadlikult ja vastutavalt täites ei ole mitte ükski haigus ületamatu. Tegelikult siis ei kipu ükski haigus isegi teie elu segama.
Soovin, et oleksite jätkuvalt kaitstud ja hoitud omaenese südame Väes.
YksikHunt/SinineLohe oma tervenemise teekonnal.
Mul on kahju, et peame neid tundeid kogema, kes varem, kes hiljem.. Olen samuti maadelnud mineku mõtetega.. Mõtlesin, et olen nõrk.. Paljud inimesed mõtisklevad elu üle, annavad soovitusi.. Alati mõtlen, räägime siis, kui oled lähedase kaotanud.. Siis saame endi kohta alles teada, kes me tegelikult oleme… Minu alandlik kummardus sinu päevadesse..
Ajal laupäev, 15. mai 2021 kirjutas YksikHunt mõtiskleb elust ja maailmast :
> YksikHunt posted: ” Üle pika aja tunnen, et ma vist olen elus. Paar kuud > tagasi kirjutasin, mis on head selles kui kaob lähedane inimene. Täna > kirjutan leinatööst ja selle olulisusest. Nagu alati, sünnivad minu > kirjutised läbi iseenese kogemuse. Niisiis hoiatus – kui ” >
MeeldibMeeldib