Neid kolme sõna tähistavat käitumist kohtab meie tänapäevases reaalsuses väga harva. Miks?

Kui ma seda oskaks seletada, siis ma oskaks vist paremini paigutada sellesse reaalsusesse ja inimkond meie ümber oleks vaimselt tervemad.

Njahh, vaimne tervis. Selline osa tervisest mille olemasolust on hakatud alles viimastel aastatel rääkima. Kapitalistlikus maailmas ei ole kohta hingelisusel või aususel. Tähtis on raha. Kuipalju midagi sisse toob. Kõige õudsem on selle juures, et võimuladvik näeb viimasel ajal kõike ainult rahanumbrites.

Maailm liigub kuristiku suunas. Eilsed vandenõuteooriad on tänane reaalsus. Inimesed, eraisikud nende enda väikeses maailmas ehk isegi mäletavad, mida tähendavad peakirjas kirjutatud sõnad. Kui aga see maailm põrkub suure maailmaga muutuvad need sõnad vaid tühjadeks loosungiteks.

Lojaalsus. ÕS kirjeldab vaid lojaalsust riigile. loj`aalne <2: -j`aalse> seaduslikkuse piiridesse hoiduv; riigitruu; usaldatav. Lojaalne Eesti riigile. Eba+lojaalne. Lojaalsus.

Wikipeedia annab aga lausa sotsiaalteadlase A. Olderquisti ja tema arvamused. Mis polegi enam nii vähe.

Andrew G. Oldenquist (1932–) on USA filosoof, Ohio Osariigi Ülikooli emeriitprofessor Väidab, et

kõige tavalisem asi, et midagi otsustatakse teha või tegemata jätta lojaalsusest oma perekonna, sõbra, organisatsiooni, kogukonna, kodumaa või liigi suhtes. Tõenäoliselt põhineb lojaalsusel rohkem põhimõttekindlat, ennastohverdavat ja muusugust isetut käitumist kui moraaliprintsiipidel ja moraaliideaalidel.
Kui see on tõsi, siis angloameerika filosoofia on ignoreerinud normatiivsuse tähtsat valdkonda. Huligaansus, hoolimatus ja võõrandumine tulevad nähtavasti rohkem lojaalsuse kui tavalise moraalse kohusetundlikkuse puudumisest. Lojaalsust tuleb eristada nii ebaisikulisest moraalist kui ka omahuvist ning teda tuleb kaitsta süüdistuse eest, et ta pole midagi muud kui kallutatus ning lojaalsuse kaitsja kaitseb amoraalsust. Oldenquist käib välja mõtte, kuidas kogu ühiskondlik moraal võib sõltuda lojaalsusest ning kaitseb selle valguses lojaalsusel põhinevaid kohustusi.

Et mitte koperdada võõrsõnadest kubisevatesse teadustöödesse, siis lihtsalt öeldes, tekib lojaalsus millegi sellise suhtes, mida loetakse enda jaoks ideaalseks või vooruslikuks, ning võetakse enda kohustuseks kaitsta gruppi või isikuid, kes kannavad neid vooruseid.

Voahh. Juba sai endalegi keeruline. Kuid suures plaanis võin öelda, et jah, lojaalsus tekib selle suhtes mis kannab meile olulisi vooruseid.

Usaldus. EKSS – Eesti keele seletav sõnaraamat 2009

usaldus ‹-e 5› ‹s› veendumus, et kedagi v. midagi võib usaldada (1., 2. täh.), et keegi v. miski ei peta ootusi ega valmista pettumust. Laps tundis õpetaja vastu täielikku usaldust. Kahetses oma suurt usaldust naise vastu. See ilukõne ei äratanud kelleski erilist usaldust. Arsti rahulikkus ja enesekindlus äratavad patsiendis usaldust. Valijate usalduse võitmiseks kasutati mitmesuguseid võtteid. Sõprus põhineb vastastikusel usaldusel. Püüan õigustada kollektiivi usaldust. Kaaslaste usaldust ei tohi kurjasti tarvitada. Volikogu avaldas linnapeale usaldust. *Tema möödunud-aastane lapselik usaldus näis olevat kadunud .. K. Ristikivi. *.. Hans Ilves pani algusest peale kõik rattad käima, et minu usaldust kõigutada. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: enese|usaldus, umb|usaldus, võlausaldus.

Wiki lisab suht sama loogika

Usaldus on olukord, kus üks inimene on valmis lootma teise isiku tulevikule suunatud tegudele. Lisaks lootmisele loobub inimene kas vabatahtlikult või mitte kontrollist selle tegevuse üle, mida teine teeb. Ta on ebakindel tegevuse tulemuse suhtes, ta saab ainut loota parimat. Ebakindlus tuleneb riskist milleski ebaõnnestuda ja saada kahju, juhul kui usaldusisik ei käitu nii nagu soovitud. Vladimir Lenin väljendas seda ideed lausega: “Usalda, aga kontrolli”.[1]

Kontseptuaalselt saab usaldus olla nii kahe inimese kui ka sotsiaalsete rühmade siseselt (ajalugu, perekonnad, sõbrad, ühendused, organisatsioonid, ettevõtted, rahvad jne). See on populaarne sotsiaalteaduslik lähenemisviis, et näidata grupisisest ja väljapoole toimiva suhtluse dünaamikat.[2]

Sotsiaalteadustes uuritakse usalduse erinevaid nüansse. Sotsioloogias ja psühholoogias mõõdetakse selle tasemega, kus üks pool usaldab teist, kui ühe poole usku teise poole aususse, õiglusse või heasoovlikkusse. Sõna “kindlustunne” sobib paremini kirjeldamaks teise poole pädevust. Usalduse kaotus andestatakse kergemini, kui seda saab tõlgendada probleeme pädevusega, kui pahatahtlikkust ja valetamist. Ettevõtluses mõistetakse usalduse all tehingute usaldusväärsust. Kõigil juhtudel usaldus on heuristiline otsuse tegemise reegel, mis võimaldab inimesel hakkama saada ratsionaalsete põhjendustega keerulistes olukordades.

Armastus. Wiki artikkel, mida ei hakka siinkohal korrigeerima, kuna kirjutisi selle sõna olemusest on samapalju kui on inimesi ja igal ühel on sellest oma arvamus.

Armastuse all mõeldakse tavakeeles eelkõige sügavat kiindumust kahe inimese vahel või erakordset tunnet, mis laseb maailmal imelisena paista. Sõna “armastus” kasutatakse paljudes seostes ning pole selge, kas tegu on ühe asjaga, mis avaldub erinevalt, või mitme eri asjaga. Armastust ei saa üheselt ega ammendavalt defineerida.

Armastus on tundeline ja mõtteline side; positiivseid elamusi esile kutsuva isiku, eseme^[1] või abstraktse nähtuse kõrge väärtustamine ning püüdlemine selle poole. Armastus võib väljenduda tunnetes, mõtetes, hoiakutes ja käitumises ning põhineda näiteks vanemlikel instinktidel (ema armastus lapse vastu), harjumusel ja kasvatusel (kodumaa-armastus) või seksuaalsel külgetõmbel (erootilis-romantiline armastus).

Sõna “armastus” võidakse kasutada erineva intensiivsusega tundesideme tähistamiseks. Enamikus keeltes on armastuse mõiste, kuid puuduvad eraldi sõnad, et eristada naise ja mehe vahelist armastust, ema armastust lapse vastu, armastust kodumaa või raha vastu jne.

Armastuse all mõistetakse kahe isiku vahelist vastastikust veetlust, intiimsust, kiindumust ja teisest hoolimist.

Kui räägitakse armastusest, peetakse kõige sagedamini silmas inimlikku armastust, st armastust kahe inimese vahel, eeskätt mehe ja naise vahelist erootilis-romantilist armastust.

Ameerika Ühendriikides 1966. aastal tehtud küsitluse kohaselt oli armastus, lapse saamise tungi kõrval, üks peamisi abiellumise põhjuseid.

Armastuse kokkuleppelised definitsioonid ja süstemaatika puuduvad, st armastusel on palju nii soolisi, psüühilisi, füsioloogilisi, anatoomilisi, geneetilisi, religioosseid, kultuurilisi, intellektuaalseid kui ka isiksuslikke erisusi, ka on ta pidevas muutumises. Nii kirjeldatakse armastust vahel ka rea paradoksidena.^[2][3]

Sarnaselt sõprusega võib armastus olla hüve ja väärtus, aga ka muret, kurbust ja teisi soovimatuid tundeid ja nähtusi kandev inimsuhe ja -side.

Aga nüüd küsimus iseendale. Kuidas neid mõisteid oma elus näed Sina?

Ära on lörtsitud need sõnad. Kõik need on pandud VariVõimu vankrit vedama ja kindlate ülesannete realiseerimiseks väänatakse nende sõnade algset mõistet.

Tervete riikide lukku keeramine ja inimeste tervisega katsete tegemine. Majanduse hävitamine. Ja kõikide nende eesmärkide saavutamiseks kasutatakse just neidsamu kolme sõna. Lojaalsus, Usaldus ja Armastus.

See kirjatükk sai oma alguse just siis, kui meie riik oli kinni keeratud. Kui inimeste emotsioonidest moodustatud ühisväli oli kantud hirmust, vihkamisest ja lootusetusest. Tänu sellele olen olnud kaugel inimestest ja iga tihedam suhtlemine tekitab soovi siit ilmast lahkuda.

Empaadi “needus”. Kui inimesed mu ümber oma emotsioone tunnevad on võimalik need endas välja lülitada. Lihtsalt teadvustada, et seda tunnevad teised ja ma ei saa sellega midagi teha. Kui aga terve ühiskond tunneb mõistetamatut hirmu ja lootusetust tuleviku suhtes, siis on seda välja lülitamist väga keeruline tega. Peaaegu võimatu.

Elamine muutub väsitavaks. Eksisteerimine võimatuks. Oma töö – inimeste nõustamine – vajaliku kvaliteediga tegemine aga ülejõu käivaks pingutuseks.

Mida ma saan veel olla või teha, et tulla tagasi selle kehastuse inimreaali juurde ja olla see, milleks ma siia reaali kehastusin?