Selleks, et hoida mälestust on vaja unistada. Unistada ja uskuda, et meile kallid inimesed on just seal ja just nii tugevad kui nad seda ise soovivad. Isegi, kui nad on sel hetkel väga, väga väsinud olemast see millena meie neid näha soovime.

Eelmine aasta just samal ajal hakkasin tundma tohutut väsimust. Väsimust mis oli nii vaimne kui füüsiline ja samas ei olnud see kõik minu kehastuses kinni. Jah, jälle kord Ühe Hinge kaks kehastust. Aasta tagasi kiskusin lahti vägivalla haava. Haav, mis kajas vastu ka mu Kalli Hinge kehas. See omakorda oli aluseks ühele paljudest kirjadest, mida mu Kallis hing alati tähelepanelikult luges.

“Vaimne vägivald. Millest see tuleb ja miks ma olen selle suhtes nii tundlik?
Isegi kui see ilmub vaid kahvatute varjudena. Meie partner on teiste hulgas ka ohvriabi, seetõttu pakutakse ka meile koolitusi ja iga kord, kui temaatiline koolituskutse mu postkasti lendab, tahan ma minema joosta. Lihtsalt kustutan kirja.
Sinu postkastis olen selle temaga ainult seepärast, et tekkisid järjekordsed seosed. Mäletad, kui meil oli töö juures koduvägivalla koolitus ja kuidas vaimset vägivalda ära tunda. Mäletad, millisesse seisu ma ennast sellega tõmbasin. Mitte, et teema minu jaoks oleks uus olnud. Mingi teadmine, justkui oma kogemus on mind saatnud terve elu. Täna, kui sai kolleegiga seda koolituse teemat arutatud, viskas mulle üles mälestuse meie kohtumisest. 
Selle, kuidas sarnane koolitus tekitas minus paanika Sinu suhtes. Kuidas ma olin nii piiri peal, et kui sa oleks mulle galeriis vastu tulnud oleksin minestanud. Tookord ma veel kirjutasin sellest Sulle, naerdes iseenda emotsioonide üle. Just seepärast, et olen sind alati usaldanud. Isegi nii, et võin oma elu sinu kätte usaldada – ja siis korraga selline paanika.
Mis  mind aga tookord segadusse ajas, oli meie järgmisel vilksataval kohtumisel, sinu reaktsioon minu nägemisest. Võimalikult kiire möödumine ja see solvumist, vihkamist täis pilk, millega sa mind õnnistasid. Ma ei taibanud kuidagi mida ma jälle sulle tegin või milline valet täis kuulujutt oli sinuni jõudnud. 
Töö ja eraelu tuli võimalikult eraldi hoida ja nii ma selle hetke unustasin. Kuni tänaseni. 
Täna ei suuda ma seda peast visata. Kas ma tõesti solvasid sind oma väitega, et sinus on vaimse vägivallatseja jooned? Tegelikult jooned on ju olemas aga see ei tähenda, et me neid ohjata ei suuda. 
Koos tänase Puhastustule postitusega tekkisid ka seosed meie Teekonnast – võimalik, et ma lihtsalt tabasin ühte su igivanadest peidetud haavadest. Nagu tead, oleme just need, kes teineteise vanu haavu käima tõmbavad. Ja me ei suuda neid teineteise eest mitte kuidagi peita.”

Ehk siis otsides Eikunagimaad. Mälestused koos veedetud hetkedest ja kaitse mida ta mulle oma elu ajal pakkus. Kaitse, mida ta hoiab mu kohal veel praegugi. 10 kuud peale sellest reaalist lahkumist. Ja vaatamata kohalolule ei leia ma enam üles oma kirge. Puudu on mõte ükskõik millises tegevuses.

Ehk suudan ühel hetkel meie seiklused teistes reaalides ka raamatuks kirjutada. Praegu on aga meie seikluse ametlik lugu raamatus “Valge Hundi Kroonikad. Ohutsooni Hundid”
Meie lapsepõlve kohtumisest olen kirjutanud väikese kirjatüki, mida aga on oma silmaga lugeda saanud vähesed.
Ja vaatamata Sõna suutlikust, ei ole ükski kirjatükk suuteline edasi andma Sinu Tõelist Väge.

Otsides Eikunagimaad

YksikHunt tervenemise teekonnal.