Mis on meie jaoks lubadused?

Kuipaljude Lubaduste pärast leiame ennast korraga “lõhkise küna” ees?

Kuitihti me ise anname lubadusi ja kuipalju neid tegelikult saab täidetud?
Taas kord küsimused ja küsimused, kuid teekonnal enesesse tuleb meil jätkuvalt vastata tõusnud küsimustele, et selle eneses vastamisega suudame tervendada oma sügavamaid haavu.

Me ei ole enam lapsed, kuidas ma seda ometi ei märganud.

Eelnev muusika annab emotsiooni selle poole, mida me lubadust andes ja seda täitmata jättes tegelikult kunagi ei märka.

Kuulen juba hääli mis hüüavad aga lubadused lähevad ju valge vale alla, see on selleks, et teisel oleks hea.
Aga?
Mis saab tegelikult sellest inimesest kellele me lubame mida iganes, et ta ainult jääks rahule ja ei kiunuks meie kallal.

Pettumus.

Iga murtud lubaduse järgi kasvab pettumus. Kui lubajaks on oluline isik, olgu siis lapsele vanem või keegi teine oluline täiskasvanu, siis lapses kasvab hüljatuse kalk vari.

Veidi vanemaks saades õpib laps, et selline valetamine on OK ja ta ei püüagi antud lubadusi pidada.
“Ma enam nii ei tee!”, kõige lihtsam lubadus, mida me vanemana oma lapse käest kuuleme. Kui tekib olukorra kordamine, oleme solvunud, et sa ju lubasid, “ma ei saa sind enam usaldada”. Laps aga ei mõista mida ta valesti tegi. Me oleme talle LUBANUD ja sedasama Lubadust murdnud. Suurt tähte kasutan lubadusel teadlikult, sest on Lubadused, mis on teisele olulisemad kui hingamine ja on lubadused, mille puhul me isegi enam ei looda, et teine oma sõna peab.

Olin hiljuti ise protsessil, kus juhendaja lausa eeldas, et ma annaksin oma rännakul kohatud lapsele Lubaduse, et ma teda iialgi ei jäta.
See on aga esiteks – Lubadus lapsele,
teiseks – kas ma saan olla kindel, et ma seda last iialgi (ülivõrre) ei jäta? Ei saa.
Olles ise leinaprotsessis oli selline lubadus eriti valus, sest nägin mida teeb selline lubaduse murdmine lapsele ja muidugi ka täiskasvanule, kes on oma elu sättinud selliselt, et ainuõige on Tõe väärtustamine.
Seejuures, ei ole seda ka nn tagant järgi võimalik heastada. Lubajat enam ei ole.

Lubadused kolleegide ja partnerite vahel. Täiskasvanud, võibolla, et omal ajal Lubaduse murdmise läbi elanud ja selle uueks normaalsuseks võtnud. Partner lubab kinni pidada suusõnalisest lepingust, kuid reaalsuses hakkab venitama või poeb juriidiliste lepingute olemasolu taha – neid ju ei ole… Kas teete sellise partneriga edaspidi koostööd?

Oleneb muidugi kui oluline selle lubaduse pidamine teile oli.

Teine osa lubaduse pidamisest on oma sõnade pidamine isegi, kui need sõnad teevad haiget ütlejale, sest aimad mida teine ootab, samuti ka sellele, kes ei ole valmis vastu võtma kibedat tõde.

Tõde on valus, kuid kui sa elad tões ja pead oma sõnast kinni, siis oled ka usaldusväärne ning vaatamata valusale tõele tead ka seda, mis “loomad” teised on ning ei pane oma eeldusi või lootust tema tegevusele.

Siit edasi mõttelõnga kerides tuleb küsimus, et mis meile tegelikult haiget teeb?
Kas see, et teine murrab oma lubadusi – me ju teame, et ta ei ole sõnapidaja, või teeb meile haiget meie enda ettekujutus sellest kuidas teine peab oma lubadust ja me EELDAME. Kuna aga enamus inimesi ei valda telepaatia teel suhtlemist, siis kuidas see teine teab, et te ootate temalt mingit käitumist?

Selge on see, et isegi, kui me täna, nüüd ja praegu “lubame” endale, et nüüdsest hakkame elama ainult tões ja ei valeta teistele, eekõige aga endale, polegi see niisama lihtne. Põhjus on aga selles, et meie ühiskond armastab magusat valet.
Me valetame et pääseda välja teenitud karistusest.
Me valetame, et meie lähedased ei mõtleks meist halvasti.
Me valetame selleks, et teisele mitte haiget teha.

Ja valetame me seepärast, et ühisväli on sellest läbi imbunud ja meediast tuleb magusat valet, mis peake meid rahustama ja on eelnevalt meid meeletuseni ära hirmutanud. Me näeme, kuidas leidub veel “vilepuhujaid” kes julgevad avalikku valet nimetada tema õige nimega, paljastades selle magusa vale telgitagused mängud. Ja mis siis selle tegelasega tehakse.

Miks ma nimetan Valet magusaks ja samas keeldun seda vastu võtmast?
Sest magus asi kipub käärima minema ja kinnisesse anumasse topitud magus kääriv ollus lendab ühel hetkel pauguga meile vastu silmi. See pole enam aga mitte midagi meeldivat ja järgneb KAOS.

Olles aga algusest peale teadnud, milline on see tegelane või institutsioon, tegelikult ei lasku me illusioonidesse, et see magus jutt on tõde. Me käitume siis selliselt, et oleme kindlad vaid nendes küsimustes, mida me saame kontrollida. Mis enam pole meie kontrolli all, siis neis hoiame distantsi ja alistume “jumaliku täpsuse” paradigmale, et kui kaos peab tekkima, siis oleme valmis selles ellu jääma.

Kõike ei saa me oma elus kontrollida, ei seda millised tegelased poliitikas anarhismi korraldavad, ei selles, millised loodusilmingud meie elu raputavad aga me saame olla teadlikud ja teha oma eksistentsist tulenevad valikud.

Enamusel on kadunud see nn palju kirutud talupoja kaine mõtlemine. Kadunud on see aga seetõttu, et meedia on selle ilmingud halvustades valeks kuulutanud.
Aususest iseenese suhtes oleme ammu välja kasvanud. Seda jällegi seepärast, et tahetakse olla maailmameedia klantspildiliste elude sarnased. Siinkohas ei halvusta ma neid, kellel ongi teistsugune suundumus vaid neid, kes lippude lehvides nn vähemusi kaitsma kiirustavad ja seega tegelikult rikuvad nende elu, kes on tõeliselt aus oma keha vajaduste suhtes ja kelle armastuse tunne ongi suunatud omasoolise partneri suunas.

Revolutsioonid ja massiga löömised teenivad tegelikult sama, mis talupoegade mäss mõisnike vastu.
Lõhume maha ja tapame ära, järgmisel hommikul aga ollakse taas kui lapsukesed või orjad, kellel pole oma mõtlemist, ning omade hulgast tõusnud juhid jätkavad piitsa meetodil rõhumist, nüüd juba iseenese kaaslaseid, eilseid vabaduseihkajaid.

Mis juhtub? Ajalugu kordub, taheti nagu parem aga vana muster pole kuhugi kadunud. – ei lähe poliitikasse – Laps visatakse pesuveega välja.

Niisiis, alustame sellest, et oleme ausad oma enese sõna väärtuse ees. Kui lubame, siis oleme kindlad, et see lubadus on võimalik täita.
Järgmiseks alustame oma enese keha vajaduste suhtes tähelepanelikkust harjutama ja sealt edasi ka oma vajaduste rahuldamisel keskenduma sellele, mida me saame ise teha, et seda täita.
Teised ei ole kohustatud meie vajadusi täitma, kui meie vajadus eeldab teiste panust, siis tuleb seda selgelt ka teistele öelda.

Vägisi teiselt võtmine, et täita oma vajadust on aga juba väga selles skaala pooles, kus me ületame oma ruumi ja tungime teise inimese ruumi. Kui oled nõus selle rikkumise eest maksma Universumi hinnakirja kohaselt ja sa ei virise hiljem, et sulle liiga tehti, siis jumala eest. Anna minna. Aga seda tõesti juhul, kui sa oled valmis maksma täis hinda.

Sama käib energeetilise vägisi võtmise kohta. Teise teadlik laimamine, teise usalduse kuritarvitamine ja sulle usaldatu edasi rääkimine ning selle vürtsitamine teise halvustamisega, et ennast õilsamana paista lasta. Teise sihilik endast välja ajamine, et ise siis tunda, et ohh, näe, ma olen ikka nii hea inimene ja tema näe ei oska oma emotsioone üldse juhtida või mis veel hullem teise selliste iseärasuste, mida tema kuidagi muuta ei saa, ilkuv suurehäälne jagamine suure seltskonnaga.
See tuleb 110% laksuga endale tagasi ja ei ole vaja siis nutta, et sulle tehti liiga. See on Universumi hinnakiri teiselt vägisi võtmise ees.

Jah, olla aus, oma enese tunnete , vajaduste ja sõnade ees on alguses keeruline, kuid kui oled jõudnud selleni, et sinu enese sõna ja tegu sinu enese kontrolli alla saab oled kõige rahuldatum tegelane maa peal, sest sa tead, mida sa tahad ja sa teed endast oleneva, et saavutada oma enda ruumi muutmine.
Seni aga langeme päevas mitu korda vanasse mustrisse ja süüdistame kõiki teisi kui ainult ei peaks ise vastutama.

Lubades anda endast parima,
lubades olla olemas just niikaua kui ma olen,
Lubades sumbata omaenese hingehaavades,
et tõsta nad põhjamudast valguse kätte ning tervendada.

See on kõik, mida julgen hetkel lubada, sest meie reaalsus on muutuv ja me ei tea, mida tõeliselt meile toob homne päev.

Soovides teile kindlameelsust oma enese vajaduste vastu aus olemist ja oma sõnade Tões hoidmist.

YksikHunt oma tervenemise teekonnal.