Kas teame, mida toob meile tulevik?
Kas oskame olla olevikus?
Kas suudame mäletada minevikku?

Hetkel on mul tunne, et vääramatu sihikindlusega tahetakse meid ajada Idiokraatiasse. Kus tavapärane loogiline mõtlemine ei ole soovitav, kus tervise kontroll seisneb kahe sondi – üks suhu ja teine tagumikku, andmekogumist ja kellelgi pole selget pilti kumb sond läheb kuhu. Kus riiki juhivad wrestlingu teletähed ja aindśaks joogiks on energiajook, vett kasutatakse vaid potis saaduste allaloputamiseks.

Süžee on tuttav 2006 aasta filmist Idiokraatia. Kellele huvi pakub, soovitan selle filmi üles otsida ja vaadata. Praegused poliitkäpikud peaks selle endale teadvustama, et suund on just sinna. Aga nohh …

Kui kiiresti kursis muutust ei tehta, on tänanne vandenõuteooria juba homme meie reaalsus. Seda toetab ka nägemustes saadav info. Võib muidugi arvata, et tänaöine nägemus kannab paljuski ühisvälja traditsiooni e Halloweeni kujundeid. Samas Sõdalased on tegevuses just puzletükkide kokku kogumisega ja nende oma kohale paigutamisega.

Taasavastatud iidsed kultuurid annavad raskelt välja oma saladusi. Kristallid ja portselan õigetesse kohtadesse paigutatuna annab värava, mis avab sissepääsu teadmistesse. Lohutuseks muidu nii tumedale tulevikule.

Täna, 01.11.2021. Hingedekuu esimene päev.

Vaatamata poliitilise meedia kraaksatustele ja sealsetele koomilistele lapsustele (Lapsus – psüh termin, keelevääratus, mis kannab täpselt olukorras Tõde, vaatamata kui vestleja püüab edastada pooltõde) on täna mõtetes meie elust lahkunud lähedased.

Täna 8 aastat tagasi lahkus isa, kellega oli väga lähedane, kuid kohati pingeline suhtlemine. Meenub Leinaprotsess, mille kulgu aitas taluda mu Kallis Hing, minu Kaksikleek, olgugi, et sel ajal ei osanud ma isegi aimata, kes see toetav noormees mulle tegelikult on. Kui läksin teatama, et võin olla töövõimelt veidi nõrk, sest just oli isa surnud, siis tema kabinetist väljudes ei olnud minus enam leinavalu. Ta lihtsalt võttis minult selle valu, nagu ta meie esimesel kehastusel ja hingelepingu allakirjutusel ütles. “Kui sina TUNNED valu, siis ma võtan selle sinult lihtsalt ära!” – ja seda ta tegi oma elu ajal. Piisas tal vaid teada saada, et mul on valus, siis seda valu enam ei olnud. Minu osaks jäi valude mõistmine. Selle mõistmine, mis toimub selle terava või tuikava valu taustal.

Kui tuli aeg ja tema teekond siin maailmas lõppes, oli kaua tunne, et ka minu elu on lõppenud. Ma kõõlusin kaua elu ja surma piiril. Mu keha eksisteeris siin reaalis kuid hing oli teiselpool, tema kõrval. Ta tegi suuri jõupingutusi, et ma talle ei järgneks. Kuigi matustel tekkis keeris, mis pidi mind hauda kaasa tõmbama. Lein, leinavalu. Esimest korda elus tundsin tõelist rebestavat hingevalu, mis muutis muu maailma suhtes apaatseks ja soov lahkuda oli väljakannatamatu. Peale isa surma sain leinast üle tänu Kallile Hingele ja töö tegemisele. Keskendusin hoolealuste hingehädadele ja võtsin vastu tingimusteta armastuse ja austuse energiat. Minu Hunt sai Tiivad. See kõik toimus aastaid enne, kui Hundist hakkas arenema Lohe.
Püüdsin peale paari nädalast puhkust taas tööle naasta, kuid Lein ei jäänud seljataha. Mida rohkem püüdsin tegeleda oma hoolealuste teemadega ja aidata neil oma enese elu ohjad kätte võidelda, seda raskemaks muutus minu enda olukord. Kuni hetkeni, kui riigi ja omavalitsuste ametnike valetamine muutus mulle kui empaadile väljakannatamatuks. Tahtsin ära. Mõte, siit reaalist lahkumisest ja oma keha välja lülitamisest, muutus nii tugevaks, et ei möödunud tundigi, kui see mõte teadvusesse ei oleks tõusnud.

Tänaseks päevaks olen küll jälle tööl, kuid püüan võimalikult vähe sukelduda teiste probleemidesse. Taju selles osas, mis on Tõde ja kus lihtsalt süüdimatult valetatakse, on üliterav. Riigi tasandil aga kahjuks seda hetkel tehakse. Põhjuseks suured rahasummad, mis on eestvedajatele poetatud ja lepingud, kus on maailma rahvas müüdud laborirottideks. Ühisväli on täis vihkamist, hirmu ja kahetsust. Inimesed, kes mugavuse säilitamiseks on “siirupi” lubanud oma kehasse, mõistavad, mida ollakse kaotanud ja see tekitab aga kahetsust ja viha, sest veel on neid, kes oskavad oma tervist hoida ilma “siirupita”.
Minu jaoks tähendab see aga seda, et pidevalt peab olema kõrvades sagedusmuusika, sest muidu väsin juba paari tunnise tööl olemise järgselt. Töökoht on selline, kus on riiklikud ja Haigekassa nõuded ja kahjuks on nii, et kui tahame säilitada töökohti siis asutus allub. Minu jaoks on see aga olukord, kus nn õiglustaju skaala istub stabiilselt “punases”.

Kalli Hinge naeratus ja sõnad, mis ütles oktoobri lõpus, “Sa oled piisav, Sa saad kõigega hakkama!” annab jõudu, kuid kaua veel suudan, ei kujuta ette. Kuidas edasi, ei ole mingit ettekujutust. Aga kindel on see, et tema toetus ulatub minuni ka praegu, üle aasta on möödas sellest kui tema biokeemiline masin lõplikult välja lülitus. Meie missioon jätkub.

Mäletada minevikku ja kanda endas teadmisi, mis on omandatud läbi mineviku kogemuste on meie kõige tähtsam ülesanne. Lugege raamatuid, analüüsige ja kirjutage üles oma kogemused, et hiljem üle lugedes meenutada mida olete kogenud.
Praktika näitab, et need kellel on veres juba grafteen, unustavad oma mineviku ja mäletavad seda hoopis teisiti. Vandenõuteoreetikute väljaütlemistele toetudes, on üsna mõistetav, kui nuppude juures olevad tegelased kustutavad salvestisi ja kirjutavad üle mälestusi. Kellele seda vaja on? Neile, kes istuvad tagatubades ja juhivad hetkel poliitkäpikute tegevust.

Sellised mõtted siis täna. Olge kaitstud oma enese südame väes ja säilitage inimlikkus.

Mäletage oma kogemusi ja hoidke oma kainet mõistust.

YksikHunt oma tervenemise teekonnal.