Teatan rõõmuga, et vahepealsed segadused on kõrvaldatud ja blogi on taas lugemisvalmis.

Võib öelda, et kolm päeva olen olnud oma keskmest väljas, sest mu tööriist sai kogemata kannatada minu enda näpukast. Mida see olukord siis mulle õpetas.

Kui midagi pidevalt ei kasuta, unustad selle peenemad funktsioonid ära. Kui midagi töötab, siis pole vaja hakata asja uuendama 😛
Tegelikult see viimane osa ei viiks mind kuigi palju edasi.

Olin pühapäeval juba harjumuseks saanud eetriajaga Telegrammis otsesaates. Ei midagi üleloomulikku, kuid ka selle vestluse teemaks olid muutused. Muutused on teaduslikuma terminiga meie elu kriisid. On olemas ennustatavad kriisid – mis siis liigitatakse arenguprotsessi etappide vahetuste märkideks. Ja on ootamatud, mis siis on meie elus täiesti ootamatu algusega ja lõppevad siis kui oleme õppinud selgeks selle, mida see olukord meile õpetama tuli.

Siinkohal ei tohi unustada, et ka sellised, esmapilgul hullumeelne mõte, kohutavad sündmused on meie enda poolt tellitud. Justkui Restoranis tellid toitu, tellid sa oma elus ka olukordi, mis aitavad õppida toime tulema sündmustega.

Kuidas? Kuidas tellimine käib elus? Siinkohal kasutan oma järelpõlve sõnastust:

Kui sa oled pealtvaataja inimeste eludes ja sulle tundub, et nad ei saa ju ometi nii … olla, et miks ometi, ma ei saa aru … Siis kujuta endale kiiremas korras stop-märk silmade ette ja ära seda mõtet kõvasti välja ütle. Kõige lihtsam viis endale keerulisi sündmusi kutsuda, on küsida “Kuidas see ometi võimalik on, ma ei saa aru?!” – võid mürki võtta, et mõne aja pärast saad selle olukorra oma enese nahal läbi katsuda ja enne sa sellest ei pääse, kui oled teadvustanud, kuidas see olukord lahendada ja seda ka teinud ning lisaks – sina ise “kord ennemuistsel aal” küsisid, et kuidas siis sellest välja ei saa.

Niisiis olge oma sõnadega ettevaatlikud ja oma soovidega täpsed.

Kell on juba palju ja minu Blogi taas töökorras.

Olge kaitstud oma enese südame Väes.

Elle