Wake Up
Külastage ka originaalpostitust klikates üleval olevale lingile. Iga külastus annab autorile teiepoolse panuse. Head lugemist.
05.11.2022 JULIE O’HARA
Su hing ahastab
Minu kireks on alati olnud reisimine. Tänaseks on sellest saanud peaaegu, et vaimne teekond. Mulle õpetatakse tõdesid minu enese kohta, ellujäämisest ja sellest, mida ma oma ellu ei vaja. Ma olen lõpuks taibanud mis erinevus on tahtmisel (egopõhine) ja vajadusel (kasvuks vajalikud Allika poolt antud). Mu ego on alasti kistud, mu tahtele on tehtud väljakutseid ja minu usk on pandud proovile. Ma olen õppinud ennast ja kohtunud reaalsusega, igas kohas kus ma olen peatunud. Ma olen avastanud asju mille olemasolust mul polnud aimugi.
Minu praegune peatuskoht on kaunis Amishi kogukonnas, Pensilvanias, kus inimesed on heatahtlikud, nad on maad väärtustavad, üksteist tunnustavad ja nad tõeliselt Jumala armastuse väärtustajad. Nad on tõelised maa ja Jumala sõna teenijad. Olgugi, et nad asuvad vaid 15 ja 30 minutilise sõidu kaugusel linnadest (Lancaster ja Harrisburg) mis on muutunud viha, talumatuse, diskrimineerimise ja julmuse virtsakaevudeks. Kuidas see on võimalik? Kuidas saab selline ilu olla kõrvuti selliste jõledustega?
Kullake, see on tänu Jumalale. Amishid on suutnud täielikult omaks võtta SÕNA tõelise tähenduse. Nad väärtustavad ande, mis neile on osaks saanud. Nad austavad teineteist ja teineteise elu. Juba väga varases eas õpetatakse oma lastele kuidas lahti lasta oma egost, alistuda oma tahtele (mõistes, et Jumala ja sinu enese Olemi Tahe võidavad alati inimese tahtmised), ja neis on sügav teadmine, et neil on alati olemas kõik mida nad vajavad. Olles näinud nende kodusid ja farme tuleb tunnistada, et nii see ka on. New Hamshires avastasin ma enda jaoks Katoliikluse ilu, seda tänu kahele armsale nunnale ja deakonile, kes avasid mulle imelisi teadmisi. Ühes teises kirikus Massasuchetsis kohtusin ma veel mõne ilusa vaimse olevusega, samuti Ethnas, Meini osariigis. Niisiis, maailmas on hingi, kes mõistavad. Nad jagasid minuga õppetunde alandlikkusest ja õnnistusest.
Heatahtlikus ja respekt on nende igapäevaelu tunnusmärgid. Samas, otse naabruses jookseb julmus ja ebaviisakus tormi.
Sel ajal, kui ma olen viibinud siin üleval, Pensilvaanias, on mind nimetatud kõikvõimalike inetute ja vulgaarsete nimetustega. Ma olen olnud tunnistajaks tohutult isekale ja julmale käitumisele Mainis. New Hamshires olin tunnistajaks hinge kurnavale ainete kuritarvitamisele (kaasaarvatud mu enese tütre poolt). Rode Islandis, terves Newpordis, olin tunnistajaks valgete privileegile, et see “auaste” jäi minu külge nagu rääsunud mesi. Kõik need kohutavad inimeste käitumised keset seda jumala loodud ilu. Igal pool on mürgine ja kiini jooksev ego. MINA MINA MINA igal pool. Sa näed seda igapäevases käitumises, sa märkad seda vihas, sa näed seda manipulatsioonides ja pettustes. Sa märkad seda julmuses. Igal pool, kuhu ma jõuan paistab, et mulle näidatakse loomulikku ilu ja jumalikke kingitusi ja seejärel inimkonna inetust ja hävitustööd nende kingituste kallal. Headus, armastus ja austus on need kingitused. Hinda neid, võta nad osaks oma elust.
Sul pole võimalik seda vihkamist maha hääletada, sa ei saa seda katta mürgise positiivsusega, sa ei saa seda välja vabandada. See on andestamatu, keegi, kes püüab sind panna oma tööst loobuma või ütleb sulle näkku hinge purustavaid sõnu, tal pole lihtsalt halb päev. Neid kontrollib nende enda mürgine ego, mis paneb neid uskuma, et neil on õigus röövida teiste inimeste rõõm ja õnnelikkus, sest see on neile rahaliselt kasulik või kui see paneb neid hetkeks tundma paremini kui need, kellelt nad on oma sõnadega röövinud rõõmu. Ainus, kuidas sa maailmast seda vähendada saad on olla heatahtlik. Kuid mitte keegi ei taha seda kuulda. Igaüks meist peab õppima kuidas lasta vabaks oma ego (me pole nii tähtsad, kui me usume et oleme), alistuda tahtega (teadvustada, et Jumalik energia teab mida see teeb ja mis see on ning teadvustada, et meie Kõrgema Mina tahe on alati võimsam kui meie inimlik tahtmine), ja usaldada, et on olemas jumalik plaan (Usalda, et lastes vabaks oma ego ja tahtmised, siis meid tõmbab just õigele teekonnale). Julgus juhtida tähelepanu halvale käitumisele, olenemata sellest milline võib selle reageerimine olla.
Me oleme enesehävituslikul teekonnal. Kui igaüks ei alusta palvetamise, mediteerimise või tööga iseenesega, et lasta vabaks endas istuv mürgine vihkamine, siis see hävitab meie planeedi.
Kui ma eile õhtul sõitsin tagasi kämpinguparki, jäin ma jälle hobuvankri taha lõksu ja üheks lühikeseks hetkeks olin ma pahane, et minu tempot aeglustati, kui korraga mulle koitis.
Aga võibolla peaksime tagasi minema hobutranspordi juurde. See tühistaks maanteeraevu. Nii lihtne on märatseda roolitaga, kuid palju keerulisem on märatseda hobuse tagumik silmade ees.
Julie O’Hara 2022
YksikHunt mõtiskleb elust ja maailmast 