Nagu eelmine postitus oli toksiliste naiste kohta, leidsin täna Davidi ajajoonelt ka toksiliste meeste kohta postituse. Esmakordselt on ta selle artikli avaldanud 17.03.2022. Niisiis, head lugemist.

___________________________

“Maskuliniseerimine”, ehk siis see, mida inimesed nimetavad “toksiliseks maskuliinsuseks”.

See on mehe kehaga isiksus, kes usub, et on maskuliinsuse loomulik kehastus, kuigi tegelikult on see lihtsalt punnitatud naiseliku mehe versioon. Alati kui ta midagi püüab tõestada, püüab ta sundida ka sind seda uskuma, sest tunnistaja muudab selle tema meeles tõeliseks, kuid sügaval sisimas peitub naiselikkuse muserdatud süütus. (sõnaseletus internetist: “See termin viitab domineerivale mehelikkuse vormile, kus mehed kasutavad oma võimu ja üleoleku kinnitamiseks domineerimist, vägivalda ja kontrolli.”

Nagu lahingusaabastega väikesele tüdrukule näkku astumine, et teda hoida allutatuna ja alluvana. Kaitsmata ja toitmata, seejuures iseennast täielikult eirates, ei ole see kindlasti tõelise mehelikkuse kehastus.

Hoides seda naiselikkuse energiat emotsionaalses puuris ja eirates. Seda niikaua, kuni on taaskord aeg seda energeetiliselt vägistada selleks, et saada kasvõi hetkeks osa Jumalikust hoolest, et saada midagi mis on aimatav sellest mis on loomulik. Lahjendades ja röövides seda, mida antakse armastusest, nullides teise vajadust olla armastavalt hoitud ja vastu võetud, et eksisteerida Austuses.

See EI OLE maskuliinsus. See on selle vastaspool, mingi väärastunud idee sellest. Ja seda tehakse kõige peenemal viisil, mis näib olevat enamiku inimeste teadliku mõistmise jaoks hoomamatu.

Nn “Isased, matchomehed” isegi usuvad, et pole olemas toksilist maskuliinsust ja et mehed peavadki olema rohkem isased ja naised ei tohi oma maskuliinset energiat üldse välja näidata.

Samas pole neil endil mitte õrnematki aimu sellest, kuidas ise selleks tõeliseks maskuliinsuseks vormida. Tõeliseks, ehk siis vastupidine rollimängule, mida enamus harrastab. Roll omab vaid siis kohta, kui välises maailmas on manipulatsioonil ja kontrollil mõju teistele. Samas, kui nad ei vägista selle rolliga iseennast. Loogika, et kogu muutus leiab aset väljaspool ja kindlasti mitte enese sisemaailmas, sest Maskuliinsused ju nii teevadki, onju? “Ma pole elu jaoks mingi emotsionaalne eit! Mina kontrollin seda!”

Ei.

Sest tegelikkuses nad ju käituvadki nagu väikesed eided, kui nad astuvad lahingusaapaga sellele sisemisele väikesele tüdrukule näkku, just nagu kiusajad, kes nad tegelikkuses ju ongi. Maskuliniseeritud naised (Naised, kes on libisenud sügavale meesenergiasse), on loomulikult nagu väikesed bichid, kui nad ei saa seda mida nad tahavad, samuti nagu mehedki. Iseenese kiusamine ei muuda sind võimsaks või tugevaks. Ainus mida see teeb on see, et eraldab sind enese tuumast ja takistab sul psühholoogiliselt Allikaga ühendust saada. Jumalikust hoolivusest.

Ilma selleta ei tunne mees ka tõelist austust. Ta teab vaid luksuslikku väljendit Austus. Ja see on toksiline, vaatamata sellele kas see maskuliinsus on naise kehas või mehekehas. See tekitab häbi, sest see on häbiväärne käitumine ja see tekitab kohusetundest illusiooni, sest just nagu ma eelnevalt näitasin kogu muutus peab ju alguse saama väljast, mitte seest. Onju! See on alati vaid alateadlik projektsioon.

Nii kujuneb ja püsib vari isegi ego- ja varjutööd tehes. Vari, mis teeb varjutööd, et ennast kõrvaldada, on lihtsalt hullumeelsus ja inimkogemuse halvim enesepettuse mäng.

Vastus peitub tõelise maskuliinsuse vabastamises, sest probleem seisneb nende endi sisemise naiselikkuse allasurumises. Vastus peitub pühendunud armastuses ja oma naise orjatariks muutmise tagajärgede eest vastutuse võtmises. Sest just orjatariks nad oma armastatud naise on oma allutava dominantse käitumisega muutnud.

Selleks, et maskuliinsuse väärkasutus lõpetada ei ole vaja muutuda veel rohkem “isasemaks” vaid muutuda kaasavaks maskuliinsuseks.

Nüüd kujutage ette, kui ohtlik see on, kui selline “isane” õpib veidi psühholoogiat ja paneb selle oma kivistunud polaarsete teooriatega kokku. Õpib kuidas muuta oma unistuste suhe veenvaks, kasutades meelekontrolli pühendunud etendust. Kõik mida sul tuleb teha, on olla vait, põlvitada isanda ees, teha mida sulle öeldakse – siis on temal võimalik sind juhtida läbi oma manipuleerimiste.

Khm, khm – ma mõtlesin pühendumise.

Ja nüüd tuleb laks munadesse. Kuna ta on võimeline oma enese sisemise naise muutma enese orjatariks, siis on tal olemas õigustus sellele, et ta muudab teid oma orjatariks. Seejuures külvab ta teid üle oma võltsi pühendumisega ning muudab teil peaaegu võimatuks märgata sissetungi teie autonoomiasse (isiklikku ruumi). “Kuidas ta saab olla vägivaldne, kui ta pingutab nii palju, et mind õnnelikuks teha?” Täiuslik lõks, millesse “Tuleviku Stepfordi Naine” sisse kukub. See on sõna otseses mõistes psühholoogiliselt ohtlik. Mees ei märka, ei taha märgata seda, et tema võiks olla vägivaldne, sest ta ei näe ka seda, mida ta on teinud oma enese sisemise süütu naiselikkusega. Ta ei tunne seda enesepettust, sest tema on ju “hea mees”. Kas tõesti ei ole näha kuipalju ta sinu heaks teeb? Ohh! Ära pane tähele neid puurivarbu, mis eraldavad sind sinust enesest, olgugi, et see vajutab sind põlvili. Sest “hea naine” peabki ju sedasi olema. Pange tähele, kui hästi ta hoolitseb naise ees selles puuris.

Sinu enese turvalisuse huvides, taipa ometi, et sa oled pärisorjuses. Sinu iseseisvus ja eesmärgid. Mitte mingi materiaalne väärtus, mida selline mees sulle pakub, ei kaalu üles sinu enese vabaduse kaotamist. See kõik võib mõnda aega tunduda päris mugav, kuid lõpuks kaotad sa oma sihid, sest sa kaotad iseenese austuse enese sees. Esmalt tundub see, et sa kaotasid austuse tema suhtes, kuid see on vaid sinu häbi projektsioon, mis tekkis just sellest, et kaotasid austuse iseenese suhtes. Seepärast olidki Stepfordi Naised nagu zombi robotid, ilma igasuguse iseseisvuseta. Iseseisvus müüdi maha sellise elu eest mida nad justkui tahtsid.

Osaledes minu teraapiates, hakkate nägema neid kaassõltuvuse ilminguid reaalajas. Sest te tunnete seda, kui teisse suhtutakse nagu orjatari, mitte nagu Partnerisse. Ja teie eneseväärtus ei lase, tema meelemängudel, ennast minema pühkida ega õigustada tema toksilisust, et te saaksite tema kingitused alles jätta justkui “tasu teenuse eest”. Teil on vaja hoida teadlikult Tõde ja hoolitseda iseenese turvalisuse eest, et suudaksite püsida hiilguses. Te märkate hetkega, kui libisete oma hiilgusest välja ja te olete sügavas armastuses, sest te suudate alati takistada seda välja libisemist. Te ei saa seda tunnet eirata. Te tõusete iga kord taas, kuni te ühel hetkel enam ei libastugi. See on märk, et teie töö enesega on saavutanud kehastuse. Just see on minuga koos töötamise tulemus.

Kas Sa oled valmis pühenduma enese vabadusele ja enese väärtustamisele?

Mina olen, ja ma saan pakkuda teekonda koju. Teil on minu toetus niikaua, kuni te enam seda ei vaja.

David Miller