Mis on Hinge Pime ÖÖ?


by JULIE LONGSTREET WEHMEYER 

Langemine enne tõusmist

Väljend “Hinge Pime Öö” kasutatakse tihti sügavalt vaimse muundumise kohta, kus meie fookus hakkab nihkuma egolt hingele. Paljude jaoks on see algus protsessile, kus tõustakse kõrgematesse olemise reaalsustesse ja lähemale Jumalikkusele. Samuti tuntakse seda kui Langus enne Tõusu. Isegi kui sõna ise tähendab tagasi minekut, tähendab Langus tegelikult vaimses arengus edasi liikumise protsessi algust.

Väljend “Pime Öö” sai populaarseks 16. sajandil tänu Hispaania mungale ja müstikule St. John of the Cross (Risti Jaan) poeemile, “La Noche Ocura del Alma” mis tähendab “Pime Öö” ja see räägib vaimsest teekonnast ja raskustest, millega tal tuli silmitsi seista oma liidus Jumalaga.

St. John of the Cross, sündinud Juan de Yepes y Alvares 24.07.1542 ja surnud 14.12.1591. Ta oli Hispaania Katolik preester, müstik ja Karmeliitide ordu munk. Ta oli Vastureformatsiooni kõrge tegelane Hispaanias ja üks kolmekümne kuuest Kiriku Doktorist. (Vastureformatsioon ehk katoliiklik reformatsioon oli katoliku kiriku reaktsioon protestantlikule reformatsioonile. Vastureformatsiooni eesmärk oli katoliku kiriku tugevdamine, Rooma mõjuvõimu taastamine ja kirikulõhe takistamine)

Tõenäoliselt oli see poeem kirjutatud 1577 ja 1599 vahel, kuid see pole kindel. Kindlam on see, et see on kirjutatud siis, kui St. John oli Toledos vangistuses. Kuid täielikku kindlust pole ka selles osas.

Mirabai Starr kirjeldab oma mõtisklustes, “Emancipation”, St Johni kogemusi vanglas:

1577 aastal, kui St John of the Cross oli 35 aastane, võtsid ta enda vennaskonna liikmed ta kinni [süüdistatuna katsetes reformida karmeliitide ordut] ja ta saadeti vangistusse Toledo kloostrisse üheksaks kuuks. Just seal, oma eraldatuses, kirjeldas ta, et tema endise mina röövik lahustus ja tema tõelise olemi liblikas kasvatas omale tiivad.
Tema vangikong, kivist ruum, mis oli vaevu piisav tema kehale, oli eelnevalt olnud peldik. Tema ainus rüü, mis mädanes suvekuumuses tema kehalt ja talvel ta lõdises räbalates, mis sellest olid jäänud. Mitu korda nädalas tõid vennad ta välja piitsutamisele, samal ajal kui ise nautisid oma keskpäevast söögikorda. Muidu istus ta pimedas, jälgides tähti, mis paistsid tema kongi ainsast väikesest aknast, kõrgel laes.


Tema mõistusesse hakkas imbuma kahtlus, olgugi, et ta klammerdus usu päästeparve külge, hakkas see tema sõrmede vahelt pudenema ja ta libises meeleheitesse. Nagu Joonas, kes viibis armutu kala kõhus (kuvand mida John hiljem kasutas, kirjutades oma “Hinge Pime Öö”), leidis vangistatud munk hüljatuna tühimikust. Ta polnud suuteline liikuma mitte ühegi lootusrikka tuleviku poole, või tagasi oma süütusse idealismi ja seega ta leidis ennast selle kohutava tühjuse poolt alla neelatuna.
Talle oli piisavalt valus see, kui tal tuli seigelda kui Jumal oli tema osas loobunud, kuid tõeline agoonia sai alguse siis, kui tema hakkas mõistma, et ta on Jumalast loobumas. Viimaks sai tal lihtsalt jõud otsa ja ta lasi endal langeda äärmusliku teadmatuse embusesse – ja just seal, juhituna oma agooniast, sai alguse müstilise poeemi kuld.


Nagu käsikirjade uhkus, mida ta armastas kõige enam – Laulude Laul – John läks otsima oma Armastatu sandaalijälgi, oma räbaldunud südame tänavatel ja paleedes, ja leidmata jälgegi sellest, kes oli tema hinge nii valusalt haavanud ja selle põlema pistnud, muutes tema igatsuse ülevaks armastuse keeleks. See on see vangistatud poeedi alkeemia vili, mis on jätkuvalt toitmas meid juba viis sajandit.”

Tegelikult ei pannud St. John kunagi oma poeemile, mida ta kirjutas kahe raamatu jagu, pealkirja. Kommentaarides on seda nimetatud küll Tõus Karmeli mäele (Subida del Monte Carmelo) ja “Pimedaks Ööks” (Noche Oscura) mis hiljem andis aluse terminile “Hinge Pime Öö”. See poeem käsitleb Hinge Teekonda Müstilise ja Jumaliku ühenduseni Jumalaga. Teekonda nimetatakse “Pime Öö”, osaliselt seetõttu, et pimedus kujutab fakti, et eesmärk, Jumal, on teadmatu suurus, nagu 14 sajandi müstiline klassika “Teadmatuse Pilv”.

Mõlemad tulevad 6. sajandi Areopagiidi, Pseudo-Dionysiuse töödest.
Teekond Jumalani, Jumalikkuseni, on tundmatu.

In an obscure night
Fevered with love’s anxiety
(O hapless, happy plight!)
I went, none seeing me
Forth from my house, where all things quiet be”

Ühel hullumeelsel ööl
Armastuse piinast palavikus
(Oo õnnetu, õnnelik seis!)
Ma läksin, keegi ei märganud mind
Välja oma majast, kus kõik püsib vaikne.”

Oma traktaadi “Pime öö” algusesse kirjutas St. John: “Selles esimeses värsis kirjeldab hing oma lahkumise viisi oma kiindumusest, iseenesest ja kõigest, surres läbi tõelise surelikkuse nende kõige jaoks, et jõuda õrna ja nauditavasse ellu Jumalaga”

Kuigi fraas “Hinge Pime Öö” võib kirjeldada eluraskusi ja kohtuotsuseid üldiselt, siis nii see pole. See on palju rohkem kui vaid see.

On kaks peamist katsumust, millest hing läheb läbi, et puhastuda teekonnal Jumaliku Ühenduseni. Üks on hinge tajuline osa, teine vaimne osa. Selline puhastustuli sisaldab endas müstilise teekonna kolme esimest astet, millele järgneb valgustatus ja lõpuks ühendus Jumalikkusega.

Selles “Pimedas öös” on mitu sammu, mis on omavahel seotud luuletuse järjestikustes lugudes. Poeemi peamine tees – milline rõõmus kogemus on Jumala juurde juhatamises. Ainus valgus, mis selles “Pimedas öös” põleb on tuli, mis põleb su hinges. Ja see on kindlaim juht kui keskpäevane päike: Aquésta me guiaba, más cierto que la luz del mediodía. See valgus juhatab hinge müstilisel teekonnal Jumaliku ühenduseni.

Läbides oma “Pimedat ööd” võite te kogeda depressiooni, kaotust, üksindust. Te võite tunda, et teie elu on mõtetu ja tühi ja teil võib olla väljakannatamatu soov olla üksi ning võite kaotada huvi kõige vastu, mis olid varem teile olulised. See kõik on täiesti normaalne.

Kahjuks on nii, et kui te pole teadlik “Hinge Pimeda öö” protsessist, siis võib see paista kliinilise depressioonina, sest nii palju sümtomeid on sarnased. Tegelikult on depressioon ja “Pime öö” väga erinevad kogemused millel on täiesti erinevad tulemused.

Enamus meist ei ole oma hingega kontaktis, mis tegelikult püüdleb alati avarduda ja võtta ühendust Kõrgema Minaga. Tulenevalt sotsiaalsetest raamistikest on meid treenitud pidevalt käituma tulenevalt Egost. ja seetõttu kannatame alateadlikult kogu aeg. “Pime öö” on aga just sellest “egost” lahti laskmise jaoks, selle surmamiseks ja selle asendamiseks universaalse armastusega.

“Pime öö” on teadvuse nihke alguseks, kus me alustame keskendumist oma hingele ja lastes egol minna. Asjad, mis olid enne meile tähtsad, muutuvad ebaolulisteks, kui me ühel hetkel taipame, et ego enam ei juhi. “Pimeda öö” läbimine on omamoodi Limbo “ego” ja “teadliku hinge” seisundi vahel, pannes meid tihti tundma, et me võitleme iseenesega.

Kui sa langed “Pimeda öö” protsessi (tuleta meelde, et see on tegelikult edasi liikumine), hakkad sa lõpuks saavutama täielikku ühendust oma hingega ja alustad edasi tõusmist et saavutada ühendus Jumalikkusega. Põhimõtteliselt, sinu eelnevalt mõistetud elu kukub kokku sedamööda, kuidas sa lammutad enda ümbert ühiskondlikke raame ja avastad oma uut “Mina”.

Ilus ja vabastav on tunda oma ego suremist. Sa ei ammuta enam oma identiteeti oma karjäärist, oma rikkusest, oma suhetest või oma elu rollidest. Sa hakkad mõistma, et “asjad” ei tee sind enam õnnelikuks. Seega kaotad sa vajaduse nende saamise poole püüelda. Kontseptuaalne raamistik, mis ennemalt andis su elule mõtte, variseb kokku.

Sul on vaja tõeliselt puudutada pimedust, enne kui sa suudad puudutada valgust.

See tekitab omakorda eksistentsi kriisi ja identiteedi kaotamise, mis on “pimeda öö” tagajärg. Kõige hullemal juhul on see traumaatiline, parimal juhul segadusse ajav kogemus.

Kui sa koged “Hinge pimedat ööd” ja sa ei tea, mis see on, võib see olla tohutult hirmutav ja seda on lihtne segi ajada kliinilise depressiooniga, sest need kaks on üsna sarnased.

Mõned sümptomid, mis on samad nii “pimeda öö” kogemusel ja depressioonil on:

  • Tunne, et elu kukub kokku.
  • Segadus.
  • Sa tunned ennast segaduses, mõttetuna, tühjana ja üksikuna.
  • Sa võid kontrollimatult nutta.
  • Juhuslikud ja etteaimamatud emotsioonide lained.
  • Lapsepõlve mälestused ja olukorrad võivad pinnale tõusta ja vajada tegelemist.

Niisiis, mis vahet on Hinge Pimedal ööl ja Kliinilisel Depressioonil?

Kõige olulisem on, et depressiooni puhul puudub igasugune vaimse arengu komponent. See tähendab, et kui sa tervened oma psühholoogilisest depressioonist, sul võib olla tervem meel, kuid sa identifitseerid ennast jätkuvalt oma meele ja ego kaudu. Sa oled lihtsalt iseenda tervem versioon.

Samas, kui Hinge pimeda öö protsessi tulemuseks on täielik nihe identiteedis, mida depressiooni puhul ei juhtu. Isik, kes on läbinud Hinge Pimeda öö protsessi ei määratle ennast enam läbi oma ego. Pea meeles, enne kui sa oled lõplikult oma õppetüki selgeks saanud, võid sa seda protsessi läbida mitu korda. Ja õppetunniks on Ego vabaks laskmine.

Liblika ja rööviku kujund, mida eelnevalt mainisin on selle protsessi hiilgav analoog. Tervenedes psühholoogilisest depressioonist saab sinust tugevam ja tervem röövik. Kuid lõpuks oled sa ikkagi ainult röövik.

Vastavalt aga läbides Hinge Pimeda Öö protsessi sa põhimõtteliselt peidad ennast pimedasse nukku, kus sinu metamorfoos toimub. Röövikul on vaja laguneda ja ennast uuesti üles ehitada enne kui ta saab välja tulla liblikana. Kliinilise depressiooni puhul seda ei toimu.

Nagu Young Kun Can Nerdy Creator ütles:

Enne kui ma läbisin oma “Hinge Pimeda öö” oli minu identiteet see, mida ma parasjagu tegin. Ma olin raamatupidaja, siis audiitor, siis animaator, püüdes meeleheitlikult leida oma identiteeti. Kui ma enam ei tahtnud olla animaator sattusin ma depressiooni ja kaotasin ennast. Kui ma ei ole minu karjäär, siis kes ma olen?

Alles peale “Pimeda öö” ma ärkasin ja mõistsin, et ma ei ole see, mida ma teen. Kogu minu minapilt nihkus paigast ja ma sain paremini kontakti oma vaimu ja eesmärgiga. Imeline on see, et eelnevalt ma vaevu lugesin paari raamatut vaimsusest, mind lihtsalt see teema ei huvitanud. Kuid kui mu minapilt nihkus, ma hakkasin kergusega mõistma raamatuid vaimsusest.”

Niisiis, kuidas saad Sina läbitud oma “Pimeda öö” protsessi?

Ära karda seda?

“Pimeda öö” protsess on algatatud sinu hinge poolt ja see pole midagi sellist, mida peaks “korda tegema”. Hing püüdleb pidevalt kasvamise ja avardumise poole ning sind tõmmatakse selle käigus armastuse, rõõmu ja rahu poole, sest su hing teab, et sa oled valmis.

Su hing panustab sellesse teekonda niipalju energiat, et sul on võimatu sellele vastu võidelda. Lihtsalt alistu ja järgi oma enese hinge juhendust, vastasel juhul on emotsionaalne valu välja kannatamatu. Sul on tunne, et su meel keerleb ja sa oled 24/7 kestvas intensiivses psühhoteraapias, kus kõik sinu vanad mälestused tuuakse pinnale ning vanad solvumised ja haiget saamised saavad töödeldud ja tervendatud. Sind pannakse lahti laskma sotsiaalsete raamistike poolt loodud minapildist. Hoia meeles, et “Pimeda Öö” protsess on õnnistus.

See võib olla hirmutav ja sa võid ennast tunda tõeliselt hädisena, sest kõik mida sa teadsid laguneb koost, sinu emotsioonid laperdavad servast serva, ilma, et sa suudaksid neid kontrollida. Ole endaga kannatlik ja püüa oma Puhastustuld, sa taipad, et hirm tuleb egost.

Püüa mitte langeda ohvrimentaliteeti, sest väga lihtne on süüdistada ja halvustada teisi oma olukordade eest, eriti mälestustega seonduvalt, mis selle käigus pinnale tõusevad. Ego tahab vältida valu ja püüab süüdistamisega leevendada tekkivaid tundeid. Sul on vaja vabastada endast igasugune “ohvri” mõtteviis.

Mõista, et praegu on aeg see valu vabastada, just seepärast su hing selle protsessi algatas. Sa kasvad ja liigud edasi isegi kui sul on tunne, et liigud tagurpidi või kukud minevikku, ning sa tunned ennast hädise ja viletsana, seda siis ego vaatenurgast.

Luba endale palju “iseenesega aega”

Kui sul tekib vajadus olla iseenesega siis ära kõhkle. Ma avastasin oma Pimeda Öö protsessi käigus, et ma lihtsalt ei suutnud taluda tugevaid või räigeid helisid. Ma kuulasin palju muusikat, eriti neid, kus on mõttega sõnad, ma vältisin telekat, uudissaateid ja lärmakaid helisid. Ma püüdsin oma keskkonna hoida võimalikult tasakaalus ja rahulikuna. Sul võib kaduda soov suhelda väga paljude inimestega, kellega enne justkui tihedalt suhtlesid.

Lihtsalt Usalda Protsessi

Kui kaua kestab Hinge Pimeda öö Protsess? See sõltub igast inimesest ja hingest endast. See võib kesta nädalaid, kuid, isegi aastaid. Minu oma kestis seitse kuud. See vaimne kogemus on tavaliselt ajutine, kuid mõne jaoks võib see aeg venida väga pikaks.

“Pime öö” St. Paul of the Cross (Mitte segi ajada St. john of the Cross) 18. sajandil, koges seda 45 aastat, millest ta lõpuks siiski välja tuli.

St. Theresa of Calcutta, koges protsessi alates 1948 kuni oma surmani aastal 1997, seda siis tema päevikutele tuginedes.

Hinge Pime Öö ei ole protsess, mida võiks öelda, et see on üks suurus, mis sobib kõigile. Mõned inimesed läbivad selle kiiremini kui teised, sest nad on oma hingega juba eelnevalt kontaktis. Samas kui teistel võtab see kaua aega, kuna neil on väga palju teemasid millest lahti lasta.

Ja loomulikult sõltub see sellest, kuipalju vabadust te annate oma hingele, et seda protsessi läbi viia. Sul on vaja alistuda, Lubada ja lasta oma Hingel juhtida. Kõige tähtsam komponent selle protsessi lõpetamiseks on Usaldus. Protsessi lõpp saabub just siis kui ta kohal on.

Samuti tuleb meeles pidada, et see protsess ei ole lineaarne, see ei kulge ühe joonena. Sa ei tervene vähehaaval selle protsessi käigus. Sa läbid “Langemist” kuni sa korraga koged “Muundumist”.

Usalda protsessi ja ära püüa seda kiirustada või pidurdada. Luba oma hingel tuua sulle sinu elu uus eesmärk ja sellele vajalikud teadmised.

Välja tulemine

Kui muundumine on lõpetatud, tuled sa sellest välja uue identiteediga. Ei, sa ei hakka nime muutma, kuid sa oled oma vanast minast väga erinev. Sa ei saa enam elada nagu röövik, sinust saab Liblikas. Sa võid muuta oma karjääri, sõprussuhteid ja eluviisi. Sul tekib uus elueesmärk.

Sinu maailm on peale Hinge Pimeda öö protsessi pea peale pööratud ja juppideks lammutatud. Kõik on puhtaks pühitud. Sinu sõbrad ja perekond ei pruugi sinust enam aru saada. Aga nad harjuvad sinu uue Minaga või siis jätavad su rahule. Ära karda oma elust eemaldada mürgiseid inimesi.

See võib juhtuda uuesti.

Peale oma Pimeda öö protsessi võid sa jõuda punkti, kus sinu ego ja hing (see mis sellest järgi on) suudavad koos eksisteerida. Ego teab, et ta on võimust ilma jäänud, kuid kui seal on midagi, millest ego saab kinni hoida, siis selle külge ta klammerdub aga see on hetkel täiesti ok. Seda niikaua, kuni Hing vajab edasi ruumi kuhu kasvada ja avaneda. Kui ego keeldub lahti laskmast ja kaasa arenemast, siis tuleb uus “Hinge Pimeda Öö Protsess”. Kuid siis sa juba märkad seda.

Kõige tähtsam sellest kõigest meelde jätta on, et sa oled võimeline läbima selle kogemuse , mille nimi on “Hinge Pime Öö” ja sa saad paremaks ja lähemale oma Jumalikule ühendusele, mille poole me kõik püüdleme.

Viite originaalile leiate postituse alhuses, originaali autori nime juurest.

Loodan, et see artikkel avas nii mõnegi kinnise laeka ja andis selgust.

Olge kaitstud oma Südame väes.

2 kommentaari “Mis on Hinge Pime ÖÖ?

  1. Pingback-viide: Mis on Kundalini ärkamine? | YksikHunt mõtiskleb elust ja maailmast

  2. Pingback-viide: Mis on Vaimne Ego ja kuidas seda vabaks lasta? | YksikHunt mõtiskleb elust ja maailmast

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.