Asi pole tegemises, asi on olemises. Ära püüagi seda mõista: sa oled inimene – sina näed vaid pindu ja tahad end nende suhtes kehtestada. Ja Faquarl, Nouda ning teised on teiega sarnaselt mõtlema hakanud. Nüüd määratlevad nad nad end oma vihkamise läbi – see on nii tugev, et nad tahavadki siit minema saada, eeldusel, et neil avaneb võimalus kätte maksta. Mõnes mõttes on see allajäämine teie maailma väärtustele.

Seda ütles vaim inimesele, kes oli oma südameasjaks võtnud lõpetada tuhandeid aastaid kestnud orjastus. Kuid seda sai teha vaid vaimu abiga. Selleks oli vaja inimesel minna teispoolsusesse ja tõestada vaimule, et inimesed pole läbinisti mädad, et me suudame võrdsetena eksisteerida.

Bartimaeose triloogia kolmandast raamatust

Ptolemaiose värav

Kirjutanud Jonatan Stroud.

Lugedes seda raamatut tekkis mitmel korral küsimus. Kes me siis tegelikult oleme? Meie – Inimesed?

Terve raamatu ulatuses, kui negatiivseks ja vastikuks see vahepeal ka ei muutunud, võime tõmmata paralleelle meie eneste reaalsele elule maal. Üha tihedamini kohtame kohtame eneste hulgas inimesi kelle jaoks on esmatähtisrikkus ja isiklik heaolu ( võlurid ) – teiste heaolu hinnaga. Kohtame neid, kes on endale eesmärgiks seadnud teiste teenimise, seda ennast eitades ( tavakad ) – “vabatahtlik” teenimine – kui olen vaikselt ja täidan nõuded jäetakse mind rahule – tähelepandamatu = hea elu. Või siis need kes ennast avalikult ei esita kuid kes on siiski olemas. Inimesed kes on vaimse või füüsilise vägivallaga pandud teisi teenima ( dzinnid), selle erandiga, et dzinnid ei ole kunagi jätnud valvsust selle eest kätte maksta. Kuid meie inimesed ei suudaks ka siis ise  sarnasest olukorrast välja tulla kui avatud uks oleks otse nende ees, ainult ühe sammu kaugusel.

Kas me siis tõesti oleme nii mädad seest, et ainus võimalus meid “ravida” on kogu inimkond maapealt minema pühkida?

Kõigest hingest loodan, et asi pole siiski nii mustades värvides. Kuigi olen ka mina näinud meie inimeste halbade iseloomuomaduste jõudsat pealetungi.

Kadedus. Ahnus. Ükskõiksus. Alatus. Valelikus.   Siinkohal ei rõhu üldse rumalusele või pimedusele, näha kaugemale oma ninaotsast, sest need on juba eelpool nimetatute tagajärjeks.

Kehtestamine. Auahnus. Kummaline ka need sõnad võiksid kuuluda halbade iseloomuomaduste hulka KUID teatud piirini on nad siiski head. Halvaks muutuvad need siis kui nende saavutamiseks “minnakse üle laipade”. Ei osata näha mida sellised “ronimised” endaga teistele kaasa toovad. Isegi kui teatakse ei hoolita.

Lõppkokkuvõtteks tahaks iga sellise “turnija” käest küsida. Milleks see kõik? Kas suutsid kustutada Nälja. Kas leidsid sisemise rahu? Oled sa nüüd Õnnelik ja valmis minema teispoolsusesse ilma kahetsuseta hinges?

Kes me siis oleme?  Head ja lahked inimesed kellega suheldes jääb kauaks hinge rahu ja tasakaal? Või hoopis kasuahned, valelikud ja ükskõiksed kellega suheldeson vaid üks tunne – vihkamine? Neid tundevariatsioone on küll rohkem (ettevaatlikus, pettumus, ärakasutatus) kuid kõik taandub lõpuks ikka vihkamise alla.

Kunagi pole hilja muutuda. Kuid selleks on tarvis leida eneses, see mida me ise enesest tahame.  See mida me tahame, et teised meist arvaksid või kuidas suhtuksid ei ole oluline. Kõige aluseks on meie enda isiku selge äratundmine. Me võime lõpmatuseni viriseda, et miks nemad ei suhtu meisse nii nagi me tahaksime või meie arust vääriksime. Tegelik küsimus mis tuleb esitada on hoopis – MIDA MINA ENESEST TAHAN. Saades paika selle pildi, näeme juba ka kuidas kummaliselt muutuvad ka teiste arusaamad ja ettekujutused meist. Seega ka nende suhtumine meisse.