Haavatavust on ühiskond harjunud nimetama nõrkuseks ja seetõttu püüame me iga võimalusel seda peita. Mõnel on see nii kõvasti juurdunud, et peidetakse ka ennast terve mäe valede, rollide ja maskide alla.

Teekonnal iseenesesse on vast kõige keerulisem kõikidest nendest kihtidest loobuda. Alguses oskame ära tunda juba surnud kestasid. Lapsikud käitumismustrid, millest enam kasu ei ole, kuid mille automaatkäitumine ikka ja jälle käivitub, kui väline oht meie lapsepõlves saadud tuumhaava ähvardab. Ja see on vaid esimese kihi puhastamine.

Ja vaatamata sellele kardame me sellest kihist lahti lasta. Miks?

Sest tuttav õudus on tuttav ja turvaline, sest tead mis järgneb. Olgugi, et uus muster mida püüame käivitada kindlustab meile hoopis ladusama toimetuleku.

Haavatavus – näidata oma varjatumaid kihte, mitte võidelda nii, et veri ninast väljas, lihtsalt TEADVUSTADA, et tegelikult ei saa mitte midagi meie hinge rikkuda ega haavata. Meie ise vaid oleme need kes pingsas püüdes ennast kaitsta laskume madalasse sagedusse ja muutume märklauaks lendavatele pistodadele.

Kirjanduslik väljend. Kuid kirjeldab seda mis toimub kui püüame vägisi kinni hoida juba ammu oma eesmärgi kaotanud kestadest ja maskidest.

Mis siis tähendab, et julgeda olla haavatav?

See on siirus, ausus ja armastus ennekõike iseenese hinge ja elu suhtes.

Ma olen mitmeid kordi öelnud oma tööandjatele, et ma ei valeta. Ma olen vahest ka liiga aus ja siiras, tõeline, et mitte mängida ühiskondliku heakskiidu mängu ja võttes ühte või teist poolt. Minu elumoto ja ka missioon on Tõde. Ausus, isegi kui ma pean selles seisma üksinda.

Hold your ground. Hoia oma ruumi. Isegi kui oled ülekaaluka vastase ees. Just oma tões püsimine ja teadmine, et kõik on just nii nagu peab, on tegelikult suurim haavatavus.

Tean, seda on tegelikult väga raske mõista, sest meid on alati õpetatud kartma üksindust. Me peame kuuluma kuhugi. Kui olla teistsugune siis surub ühiskond meid raamidesse mis eeldab ennast vähendada ja peita ennast, seda tõelist ennast, valede ning võõrastele sobivatesse rollidesse ja juba eelnevalt ennustada mida teised meist tahavad, maskide taha.

Saades teadlikkuse enda tõelisest Olemist, oma päris enda tõelistest vajadustest õpime nendest välistest rollidest lahti laskma ja ühel hetkel seisame julgelt, ilma turviseta, kogu maailma ees. Just selle maailma, kelle jaoks me eksisteerime.

Tekib küsimus, et kelle jaoks me siis eksisteerime?

Lahutage ennast oma reaalsusest. Vaadake milline on teie panus sadade tuhandete inimeste saatuses. Isegi kui te seda ei usu, sest te ju ei tea kuidas neid mõjutab teie möödaminev puudutus või lihtsalt inimlik headus. Kuimitu inimest on elus ja saavutanud oma suutlikuse oma elu eest vastutada? Seda vaid teie käitumise ja olemas olemise tõttu. Äge alahinnake oma osa maailma reaalsuses.

Mida rohkem inimesed mõistavad oma haavatavust ja õpivad püsima oma tões, seda raskem on neil tegelastel, kes peavad elu vajalikuks vaid võimu säilitamiseks ja õgimiseks. Ületades kriitilise massi, ärkab üha rohkem teadlikkust.

Jah. On juba teatud kogus lootusetult kadunud hingi. Kuid ma tahan uskuda, et ka need hinge anumad on veel suutelised ärkama ja lahustama selle energia, mis neid on omandanud, alla neelanud ja püüab kustutada.

Haavatavus on suurim tugevus. Alistumine oma enese hingele, teadmisega kes sa tõeliselt oled, teeb su võitmatuks.

Ja töötab see just tingimusteta armastuse sagedusel.

Niisiis. Olge kaitstud oma südame väes.

Elle Vihman

YksikHunt oma tervenemise teekonnal.