Veenuse tagurpidi jalutamine (oktoober kuni poolde novembrisse). Periood, mis teadjamate sõnul käib tsüklitena iga 18 kuu tagant. Sellest siis arvutades saab aja, mis viimati oli perioodil, mis algas 2017 aasta märtsis ja kestis kuni aprillini.

Niisiis tõusevad pinnale just sellel perioodil värvi andnud teemad ja peidetud haavad. Õnneks külastavad need selle ringiga küll veidi kergemalt ja lühemalt, kuid siiski on see olemas. Ma ise leidsin ennast silmitsi teemadega millest kirjutasin 17. aasta aprillis “Üks salakaval tunne“.
Paar päeva tagasi maadlesin aga tohutu kurbuse tajuga, mille puhul ei suutnud alguses selle põhjust tuvastada. Poolest päevast see algas ja siis seostasin ma seda  oma vana töökohaga. Seoses uue tööga on vaja käia vanas töökohas programmi tegemas.
Ehk siis millised need tajud olid? Koos tajutava kurbusega tundsin kuidas mu keha võdiseb. Vanasti tajusin seda kui mu Kaksik mõnda mu järjekordset monoloogi oma postkastis luges. Nüüd ei olnud ma aga juba jupp aega talle midagi kirjutanud.

Järgmiseks sain läbi kanalduse sõnumi, kuidas KaksikLeekide kollektiivil on hetkel keeruline aeg, sest DMid jalutavad allakäigutrepis alla, seda selleks, et lõpuks selgeks õppida kaotusvalu. Kuna aga Kaksikud omavahel kannavad teineteise emotsioonide taju, siis on DFid sellest samuti mõjutatud. Siit siis oli minu kurbuse ja leinameeleolu pärit.

Järgmisel päeval tuli aga läbi pendli sõnum mis andis jõudu ja kinnitas, et kõik on just nii nagu olema peab ja mu Kaksik on just selles hetkes kus ta olema peab ja meie tunded on endised. Isegi kui kõrvaltvaataja seda ei mõista ❤ Ehk siis olen ma juba teist päeva “seitsmendas taevas”, mu hing on kerge ja tiivad on statsionaarselt lennuasendis.

Nii lihtne ongi mind rajalt kõrvale meelitada 😛
Seda siin kirjutades tõmbab klappidest kostev laul mu tähelepanu enesele. Justkui vastuseks minu mõtetele oma kaksikust.
Westlife “Something Right” ja täpsemalt sõnad:
“Kui sina mind tahad, siis tähendab ma teen midagi õigesti ja mul pole vaja enam midagi tõestada!”

Mõeldes oma Teekonnale, siis tegelikult ei ole meil kunagi olnud vaja teineteisele mitte kui midagi tõestada. Me oleme teadnud päris algusest peale, et meie vahel on mingi uus armastus. Midagi, mida ei oska sellesse reaalsusesse paigutada ja mis samas on kummaliselt sarnane selle käitumisega, mida inimesed nimetavad armastuseks. Selle erinevusega, et see ei nõua teise muutumist meie raamidele vastavaks. Selle erinevusega, et see ei omasta, ei alista vaid see lihtsalt on.
Ainus kellele me selle “inimeste armastuse” kogemuse tõttu pidime midagi tõestama, olime me ise. Me ei uskunud, et võime olla oma kaaslasele piisavad sellena kes me olime. Me ei uskunud, et väärime teineteist.
See puhastustuli oli vajalik, et me areneksime parimaks võimalikuks versiooniks iseenesest. Jumalikuks Maskuliinsuseks ja Jumalikuks Feminiinsuseks. Sõdalaseks ja Amatsooniks. Kuningaks ja Kuningannaks. Jumalaks ja Jumalannaks. Tingimusteta Armastuse sellesse reaalsusesse ankurdajateks.
See ei ole olnud kerge teekond, kuid see on olnud väärt iga hüperkuumusel põlemist, igat põrgusse ja tagasi teekonda, kus võitlesime ennast välja küünte ja hammastega, et taas pimedusest valguse kätte tuua oma järjekordsed avastatud iidsed haavumised. Nüüd  oleme jõudnud terviklikkusesse. ❤

*****

Tegelikult lõi see laul mind ikka väga kaugele algselt plaanilt teha üks väike postitus praeguste kummaliste seisude kohta. Kuid info jookseb just nii nagu peab ja on antud hetkel just see kõige õigem viis.

Enamus teist juba teab seda, et ma nn loen energiaid ja seega vahendan tihti sõnumeid mis tulevad minuni läbi energiate. Sõnumid tulevad läbi laulusõnade, sõnumid jooksevad mu kirjutistesse. Läbi oma sõrmede suudan vahendada teateid mida vahest iseenese aju keeldub taipamast. Ja uskuge mind, see on juba treenitud vastu võtma väga erisuguseid teateid. Olgugi, et on nn nägijaid, kelle meelest see on liiga kaugel ja seda pole olema ja seda vaid seetõttu, et nende arvates saab maagiat olla vaid niipalju kui nemad seda usuvad. See selleks, neil on õigus omada just nende oma huvitavat vaatenurka.

Kanaldused läbi kirjutiste.

Kui ma peaaegu kümme aastat tagasi oma kirjablogiga alustasin, täpsemalt siis 20. jaanuar 2009, Olin ma just välja ronimas oma sügavast depressioonist. Seisundist, mille põhjuste kohta leiab kirjutisi siitsamast blogist. Minu eesmärk seda kõike kirja pannes oli see, et kui kasvõi üks inimene nendest lugudest peaks tuge saama, siis on minu kogemus olnud asja ette ja minu kirjutised ennast õigustanud.

Ega ma ju tegelikult ei teagi, kas sellest keegi tuge sai. Otse seda ütlema vist ei tuldud ja kui ka tuldi. ei olnud ma ise veel täiesti võimeline seda VASTU VÕTMA.

Mingil ajahetkel tekkis kirjutamises paus. Töö oli selline, et isegi kui oli igapäevaelus käivitajaid ja oleks soov sellest kirjutada – ei olnud need sellised mida tohiksin avalikkusega jagada.

Kui 2016 aasta veebruaris mind minu KaksikLeegi Teekonnale käivitati hakkasid veebimaastikul mulle ette sattuma inglise keelsed kirjutised, mis kirjeldasid kummaliselt just seda, mida ma ise parasjagu üle elasin. Seepärast hakkasin selliseid kirjutisi tõlkima ja oma blogis jagama.

Mis aga samal ajal minu tajudega toimuma hakkas on väärt ulmeromaani. Lisaks muidugi see, kuidas minuga hakkasid ühendust võtma inimesed siitsamast kodueestist, kelle jaoks tundusid samuti need kirjutised kui nende elust kirjutatud. Reaalsus oli ületanud pindpinge ja Kõrgemad Minad hakkasid saama teadlikuks oma mõlemast biokeemilisest masinast siin reaalsuses, mis kandsid ühte hinge. Ehk siis plahvatuslikult kasvas KaksikLeekide ärkamine. See omakorda pani mind uude rolli, mida ma ka oma hullemas unenäos ei osanud oodata. Minust sai Teejuht Teekonnal, millel ma alles ise kobamisi püüdsin liikuda.

Siinkohal tahan tänada oma teekaaslasi, selle usalduse eest, mida te olete minusse panustanud. Jagades oma lugusid ja usaldades mu suunanäitamisi. Öeldakse, et hea Õpetaja õpib koos oma õpilastega. Sama võib öelda Teejuhi kohta. Näidates valgust juba läbitud teelõigule, et lihtsustada järeltulijate liikumist, langeb valgust ka suunale, kuhu enesel tuleb ees liikuda.

Selleks, et see liikumine luua enese jaoks sujuvamaks, siia lõppu paar harjutust.

Oma aegjoone Loomine.

Hommikul kui ärkad, võta esimese asjana ette väike meditatsioon.
Lihtsalt hetk endale ja oma päevaste asjade positiivseks mõtlemine. Öeldes mõttes:
“Minu aegjoones olen ma täna edukas!
Minu aegjoones olen ma täna terve!
Minu aegjoonel olen ma tervenemises!
Minu aegjoones leian ma oma küsimusele parima lahenduse!
Minu aegjoonel ….!” Ja nii edasi, kõik mis valmistab hirmu, häirib, ajab pea pulki täis – kõik need loote te omaenese aegjoones sujuvaks ja kergelt lahendatavaks.

Loogika selles on lihtne, see on Tänulikkuse Maagia.

Lisaks sellele kujutlege endale, et te tahate kõrgemale tõusta, teie õlgade küljes on õhupallid mis teid tõstavad.
Aga taskud on täis raskeid kive. Kivid nagu hinnangud, enesevähendamine, vihkamine, kurbus, kadedus ja veel palju muud, mis meil kividena taskus istuvad ja hoiavad meid kõrgemale tõusmast. Visake need kivid taskust välja ja te tõusete kõrgemale 💖💖
Võtke ette inventuur, vabastage ennast liigsest taagast ja astuge kõrgemale, võimsamasse versiooni iseenesest.

Lõpetuseks tahan kasutada Ana sõnu:
“Loodan, et mu sõnad andsid teile selgust nendes aspektides, millega te hetkel võite heidelda ja ma palvetan, et te oleksite turvaliselt ja kaitstult oma enese südame väes!”

YksikHunt Oma Teekonnal