Tänane kirjutis on alguse saanud seiklusest uneajal. Minu esimene teadlik eripära on see, et ma olen unesrändaja. Olen sellel teemal kirjutanud varemgi.

Tänane seiklus viis mind apokalüptiliste sündmuste järgsesse aega. Ei midagi suitsevat ja põlevat. Pigem oli see juba mõne aasta tagune sündmus.

Me olime majas, kus justkui olime leidnud peavarju ja avastasime olendeid ja mehhanisme mis selles majas olid kasutusel vahetult enne apokalüsist.

Avastasin rohelisest viltpinnas õrnalt helendavad rombi kujulised “kristallid”. Kui ma neid puudutasin ja vildi laadse pinna seest välja kiskusin hakkasid nad soojalt ja kuldselt helendama.

Kui ma olin neid juba pihutäie leidnud avasin pihu, et neid lähemalt vaadata ja need hakkasid liikuma ning moodustasid erinevaid kujundeid ja objekte. Näitasin seda av-astust ka teistele. Siis hakkasime märkama, et kõik mehhanismid koosnesid nendest helendavatest rombidest. Kui me neid puudutasime said need justkui energiat ja olid valmis toimetama. Olid need siis ehitus või majapidamis masinad. Meie kehad olid justkui energialaengud ja me saime seeläbi teada palju selle kohta mis seal oli olnud.

Palju erinevaid katsetusi ja avastusi hiljem.

Meiega koos oli android, täiskasvanud noor naine, kes salvestas kõike mida me avastasime. Ühel hetkel tekkis temas rike, ja tal hakkas väga halb. Ma aitasin ta tuppa, kuid me ei jõudnud kaugele, kui ta juba oksendas. Õnnenks oli läheduses tühi pappkarp mille ma siis talle ette lükkasin. Lihtsam ikka koristada.

Tekkis leevendus ja ta jäi tugitooli puhkama. Ma võtsin selle karbi, et viia sinna kus saab ära valada, kuid karp lagunes pliidi ees laiali ja selle sisu voolas pliidi alla.

Pliit selline vanaaegne puupliit nagu lapsepõlves oli tavaline igas maaköögis. Ja nüüd kui kujutate ette, et pliidi all on avavus, kuhu toodi puid kuivama. (Jaaa, ma tean, tänapäevased tuleohutusnõuded seda ei luba, kuid siis oli see tavaline praktika.)

Niisiis, karbi sisu voolas sinna puude hoiustamise avasse. Ja ei, see ei jäänud haisvaks lombiks prahi sisse, vaid see voolas läbi seina ja avas hoopis uue värava.

Kui algselt oli see ruum seal vaevumärgatav siis nüüd oli sellest saanud juba poole meetri kõrgune sissepääs. Mis jätkuvalt kasvas. See androidi “okse” liikus kiiresti edasi ja moodustas uue sissepääsu. Minust lendasid mööda kaks madalat koera – justkui inglise buldogi. Käitumine lõbus ja mänguline, sest see mis liikus oli neile sõbralik ja see kiirus mis sellega kokkupuutest kõik muutus oli võimas. Umbes 10 meetrit edasi tekkis uus sein ja ka sinna tekkis avavus kuid see esimene ruum, mis avanes pliidi taga oli täis ikoone, vanu usundite reliikviaid, iga religiooni taga oli samuti värav, mis algselt oli kõdunenud väravatega kuid seal taga alati olulised märgid sellest kadunud kultuurist. nii me siis jätkasime oma otsinguid ja ma andsin Meeskonnale ülesande. “Uus eesmärk. Kõik hakkavad otsima Allikat!” keegi küsis, et mis allikast jutt ja ma vastasin: “Kõige elava allikat!”

Meie seikluse alguses kadus meie seltskonnast hallide lühikeste juustega naine. Järgmisel hetkel märkasin, et ta on kolmanda korruse rõdul, kuigi ta ei tahtnud, et me teda märkaksime. Sain sellest aru ja me jätkasime oma otsinguid. Korraga tuleb tagasi seltskond, kes oli käinud uurimas keltide kultuuri. Suurimaks varanduseks tõid saagiks justkui pesapalli kinda. Veidi suurem ja pehmem.
Võtsin selle enda kätte ja läksime edasi justkui saali, mis oli madalamal korrusel. Trepi ülemises osas seisid neli või viis keldi aegset munka. rohekashallides maani ja sügava kapuutsiga mungarüüdes. nende kõrval oli veel üks karmi väljanägemisega viiking.

Ma olin veendunud, et nad on seal meie otsingute takistamiseks, kuid äärmine, siis minule lähim munk pööras näo minu poole ja naeratas. Mustad silmad täis armastust ja toetust. Siis ma teadsin, et me oleme õigel teel ja see ähvardav kamp on seal tegelikult meid kaitsmas.

Läksin trepist alla koos teistega, igaüks jooksis uusi esemeid uudistama, minul oli aga soov jõuda kolmandale korrusele. Rõdule. Mingi aeg tagasi olin ma selle hallipäise naisega vestelnud ja kuna ma ta sealt avastasin, siis teadsin, et pean minema. Kolmanda korruse rõdule pääsemiseks oli justkui keerdtrepp, kuid sellele jõudmiseks tuli teha läbi väike akrobaatikaharjutus, et bambusoksaga vibutada ennast selle keerdtrepi jalamile.

Mul õnnestus see ilma eriliste sekeldusteta, kuid nagu teame iga ettevõtmine on protsessi tulemus, seega oli ka selles võimalus kukkuda ja mööda ennast visata. Nii aga ei juhtunud ja ma jõudsin sinna rõdule.

Kirjeldamaks seda ruumi, pean natuke ergutama teie fantaasiat. Kujutage ette vana puitehitisena lossi, millel on esimene ruum läbi mitme korruse avatud ja erinevad korrused on tubade jaoks. Toad on aga nn rõdu servas ja selle aatriumi põrandalt vaadates on näha rõdueendid, kuid mitte tubade uksi. Vanusest tumehall palk.

Ma jõudsin oma sihtkohta. Tahtsin algselt vestelda uuesti selle hallipäise naisega, kuid koos temaga oli küürakas erak. Nad tahtsid eemalduda tuppa, kuid ma palusin et nad ei läheks. Naine noogutas ja andis märku, et minuga saab ja tohib infot jagada.

Vana mees annab käe ja tervitab. Siis ütleb: “Ma tean, mida sa siin teed. Sa otsid varandust!” Mina vastu: “Tegelikult mitte, ma otsin elu hälli.”. Erak vaatab mulle otsa ja lausub. “Hästi”, võtab linasest riidest kukru, haarab sellest kamalutäie pisikesi kuldseid figuure ning viskab need meie vahele põrandale ning siis istub ja palub ka mind lähemale kükitada. ta segab figuure sõrmega ja võtab sealt kõige pealmise. See oli algselt pisike kuldne mõõga kujuline umbes keskmise sõrme pikkune ripats. Ta tõstab selle üles ja see hakkab tema sõrmede vahel muunduma, erinevad kujundid milleks oli sinise ja kuldsega lohe ja siis sinise ja valgega jumalaema kujuke ja veel palju erinevaid. Korraga hakkab ta rääkima: “Sa otsid Elu allikat, kuid..” ja ma jätkan laskmata tal oma lauset lõpetada: “…Elu häll on ARMASTUS. Alati kõigil silmade ees, kuid inimesed otsivad midagi käega katsutavat varandust!” Erak naeratas ja mina leidsin ennast tagasi oma kehas omas voodis.

Lihtsad sõnad, kuid miskipärast inimkonnale väga raskesti tõeliselt mõistetav. Tavapärane tõlgendus on praeguses matrixis, et elu saab alguse seksist -> armastus on justkui kahe raku ühinemisel tekkiv uus keha, milles maale kehastub uus energia.

Tegelikult on see hoopiski sügavama tähendusega lause.
Elu häll – see millest on ilmunud igasugused olendid, nii füüsilised kehad kui energeetilised tegelased või isegi erinevate tiheduste erinevad elu kandvad kehad saavad tekkida vaid armastuse loovenergiast.

Nii lihtne võrrand, kuid meile on väga kaua õpetatud, et armastus on kaubandustehing ja kui sa armastad, siis sa tunned just nii nagu mina tahan. Kui mina olen enda elu sinu hooldamisele, üles kasvatamisele, koolitamisele OHVERDANUD siis sinu KOHUS on mind armastada ja seega PEAD sa tegema minu tahtmisi.

Kullakesed. Armastus on loovenergia, armastus on hoolimine ja tunne, et sa suudad lennata. Ei ole tähtis, kas see on vastaspoolele teada, kas teine tunneb sama või on üldse võimeline meie ettekujutustele vastama. Armastus on meie enda sees. Meie enda hoolimine ja hoolitsus iseenese suhtes. Kui me oleme õppinud enda sees seda Armastuse energiat kasvatama on iga meie tegu tehtud armastusest. Kui meie enda hingelised vajadused on täidetud, siis ei teki olukorda, kui me teeme midagi mis sihilikult paneb teise ennast halvasti tundma. Pigem jätame alati teisel võimaluse tunda just neid tundeid mida tema hetkel vajab.
See käib ka lastekasvatamise kohta. Kui sinus on Armastuse energia, siis sa teed kõik sedasi, et laps saab õppida ise oma otsuste tagajärgedest. Sa oled olemas ja toetad, kuid sa ei võta temalt ära õigust ise lahendada oma asjad. Sa ei püüa igat tema väikest saladust välja kiskuda, sest kui laps tunneb, et on armastatud ja hoitud, et tal on kasvamiseks turvaline ruum, siis jagab ta ise oma väikeseid saladusi, kui ta on valmis seda tegema.

Elu häll on ARMASTUS

Armastuse energias loodu on elus. isegi kui selleks on leib, isegi kui selleks on mingi kunstiteos või riideese. Armastuse energias loodu on armastav ja toetav. Just seepärast on vanaemade kootud sokid talvel nii soojad ja pehmed. Just seepärast on käpikud sõrmi soojendavad. Armastuse energia on see mis annab elu.

Armastades

Teekonnal iseenesesse

Elle Vihman 14.12.2023